Tõnu Õnnepalu

* Päike vajub Montsouris’ pargi puude taha, vana rohi tiigi ääres hakkaks nagu lõhnama. Pikkade hallide juustega lillelises pluusis naine läheb ja naerab: tema koerake…! * Noored muru peal kitarriga laulavad vana laulu. Vanad pingi peal laulavad kaasa — see on nende nooruse laul! Järgmine kord, kolmekümne aasta pärast, laulavad noored kaasa. On see võimalik? Et see kordub veel üks kord, seesama park, seesama laul, õhtu? (Ära minema hakates keeran ringi ja näen: polnudki nii noored need seal kitarriga. Ise mõtlesin nad noorteks.) * Harjutada ennast mitte teadma, selleks kulub kogu ülejäänud elu. * Imelik, et saab siit tahta kusagile…