Toomas Vint

       Kes tegelikult neid asju enam täpselt mäletab, kuid üks on selgemast selgem — midagi oli, ja kui midagi oli, siis seda enam olematuks ei tee. Tookordne, meie eelmise sajandi seitsmekümnendate sõpruskond on tänaseks lagunenud, laiali läinud, kanda kinnitanud eri maailmajagudes ja maades või viibib hoopistükkis teispoolsuses. Üks meist — Vivian oli ta nimi — suri juba nõukaajal, kõige viimati oli nähtud teda Pariisis mustanahalise boyfriend’iga, kuid seejärel levisid segasevõitu kuulujutud tema õudustäratavast mõrvast. Mõned meist on siiski elanud tänaseni, kes komberdab omil jalul, kes veereb ratastoolis ja need, kelle nimi on enam-vähem tuntuks saanud, higistavad mälestusteraama­tuid kirjutada. Ent…