Triinu Tamm

    Prantslastel on olnud kombeks liigitada prantsuse keeles kirjutavaid autoreid prantsuse kirjanikeks ja frankofoonseteks kirjanikeks. See on iseenesest sisutu liigitus, sest ka prantsuse kirjanikud kirjutavad ju prantsuse keeles ja on seega frankofoonsed. Nende viimaste alla liigitatakse tegelikkuses aga kõik need kirjutajad, kes on pärit Belgiast, Šveitsist, Québecist, Magribist, prantsuskeelsest Aafrikast, Liibanonist jne. Prantsuse kirjanik ollakse eeldusel, et ollakse sündinud ja elatakse Prantsusmaal ning oma raamatuid avaldatakse mõnes Prantsuse kirjastuses. Ühes või teises punktis tehakse aeg-ajalt muidugi järeleandmisi, näiteks Samuel Beckett, Eugène Ionesco, Emil Cioran, Milan Kundera ja Andreï Makine omandasid üsna kiiresti prantsuse kirjaniku tiitli ja leidsid kirjanduskäsitlustes ja…

    Novelližanri kuldajaks Prantsusmaal loetakse XIX sajandit, kui jutukirjandust ilmus iga endast lugupidava ajalehe sabas ja arvukates kirjandusajakirjades (aastal 1885 ilmus Prantsusmaal 1540 perioodilist väljaannet) ning kui lühivorme — käibel oli nii mõiste novell (une nouvelle) kui muinasjutt (une conte), kaanon alles kujunes — kirjutasid pea kõik kirjamehed. Guy de Maupassant, Prosper Mérimée, Gérard de Nerval viljelesidki peamiselt lühivorme, neid kirjutasid aga muuhulgas ka Émile Zola, Gustave Flaubert, Stendhal, Théophile Gautier, Barbey d’Aurevilly, Alfred de Musset jt. XX sajandil hakati novelle avaldama kogumikena, mõnda aega jätkus ka lehesaba jututraditsioon, et siis 1970-ndatel lõplikult hääbuda. Ajakirjades ilmub lühijutte muidugi endiselt,…

    Tänavu veebruaris avaldas kirjastus „Gallimard” Katrina Kalda teise romaani „Jumalate aritmeetika” (Arithmétique des dieux). Juba on ilmunud mõned kiitvad arvustused, entusiastlikke sissekandeid leidub ka kirjandusblogides. Raamatu motoks on katkend Christa Wolfi teosest „Medeia hääled”. Medeiat jälitasid teatavasti kahtlused kõiksugu koledates, muuhulgas oma perekonna vastu toimepandud kuritegudes. Katrina Kalda raamatu peategelast Kadri Rauda kummitavad samuti hääled minevikust, temagi perekonna kohal näib lasuvat saladus. Kohe romaani alguses teatab minajutus­taja Kadri, et ta ei ole ebausklik inimene, ometi hakkab ta pärast vanaema Eda surma nägema õudusunenägusid. Talle meenuvad ka vanaema sõnad ühest vaidlusest paar nädalat enne vanaema surma: „Ole vait! Sa…

    Tänavu 10. jaanuaril ilmus prantsuse keeles Andrus Kivirähki romaan „Mees, kes teadis ussisõnu” (L’homme qui savait la langue des serpents) Jean-Pierre Minaudier’ tõlkes. Ajalooharidusega õppejõud Jean-Pierre Minaudier, kes on varem tõlkinud Tammsaaret, Tuglast ja eesti ajalookirjandust ning kirjutanud ka ise põhjaliku Eesti ajaloo käsitluse (Histoire de l’Estonie et de la nation estonienne, 2007), oli Kivirähki romaani nii-öelda oma lõbuks juba sahtlisse tõlkinud, kuna see oli talle lugedes sedavõrd meeldinud. Õnneks leidus tõlkele lõpuks ka kirjastaja, väike, peamiselt tõlkekirjandust avaldav kirjastus „Attila”, kes on lubanud „Ussisõnade” tõlget levitada nii Prantsusmaal kui teisteski frankofoonsetes riikides. Aastas ilmub Prantsusmaal keskmiselt veidi…

Prantsusmaa „uus kirjandushooaeg”, la rentrée littéraire, on kahtlemata üks sealse kirjanduselu kesksemaid sündmusi: massilisele raamatute ilmumisele augusti keskpaigast oktoobri keskpaigani — seekord 426 algupärast romaani, neist 69 debüütromaanid — järgneb tähtsamate kirjandusauhindade jagamine oktoobri lõpus—novembri alguses. See, et potentsiaalsed auhinnaraamatud ilmuvad lühikeses ajavahemikus, on kirjastuste teadlik poliitika, just need teosed on žüriidel värskelt silma ees ja sealt nopitakse enamik nominente, sügis on ka see aeg, kui kirjandus saab tavapärasest palju rohkem tähelepanu meedias. Eelmise aasta kevadel kirjandusfestivalil „HeadRead” osalenud prantsuse romaanikirjanik ja mitme kirjandusauhinna žürii liige Paule Constant rääkis, et jaanuarikuus on ka teine, väike rentrée, siis tavatsevad oma teoseid avaldada need…