Ülo Tuulik
-
Siiski veel üks kord Mati Undist
Kirjutasin kümme aastat tagasi lühikese ja põgusa meenutuse Mati Undist Kalev Kesküla kokku pandud mälestuskogumikku „Undi-jutud”. Ma tundsin meie hulgast lahkunut — malbet, ujedat ja viisakat noormeest — ülikooliaastaist peale ning tema lühikeseks jäänud elu viimased kümme aastat elasime Kadrioru maja kolmandal korrusel ühes trepikojas, uksed vastakuti. Olin püsitunnistaja tema hingelisele ja ihulisele äraväsimisele, mida ta mehiselt ei tahtnud fataalseks tunnistada. Mati Undi äraminek asetub minu mõtetes kõrvu Juhan Smuuli lahkumisega — sädeleva andekuse lõppfaas lõdvestava-lohutava alkoholi kurjal toimel. Mitte ainult mõlema mehe looming, vaid nende läheduski oli sugestiivne ja inspireeriv. Kui Juhan Smuuli elu saab oma tagantjärele traagilise valguse…
-
Kilde sugulasest Smuulist
Avan kapiukse, sorin kassettides. Kas on alles? Jah, on alles. Läbipaistev 90-minutine Sony, kokkumurtud paber karbi vahel. Ma ei ole seda kassetti pärast salvestamist kunagi üle kuulanud, rääkimata mahakirjutamisest. Pole jõudnud. Kuid aeg-ajalt on see kassett mulle meelde tulnud. Ta on olnud ootel, oodanud õiget aega. Täna on see aeg käes. Täpselt tema ja ainult tema aeg. Sellel kassetil on salvestus kahe mehe sõnavõttudest konverentsil „Arvi Siia ulg”, mis toimus 9. detsembril 2008 Tallinnas Kirjanike Majas. Üks meestest on Aksel Tamm, aga täna ei ole tema aeg. See, kelle aeg on täna, on teine mees. Tema nimi on…
