Urmas Vadi

Muidugi tundub üllatav, et Vanapa saab saja-aastaseks, samas pole 100 vana­paganate jaoks mingi number! Mulle üldse meeldivad kirjanikud, kes on täis üllatusi nagu topeltpõhjaga kohvrid. Vastu­pidiselt neile tõsistele kirjanikele, kel on viis­aastaku-, või lausa elutööplaan ja kes asuvad igal hommikul tööle, oma plaani täitma ja kirjutama nii kaua, kuni käsi liigub (näiteid ei too, võib-olla ma muutun ka ise selliseks, ei tea, eks see selgub!), on Vanapa suurepärane näide neist, kes on kirjutanud justkui elu kõrvalt. Ta debüteeris luulekoguga „Pihlakaviin” alles viiekümneaastaselt, nagu oleks ta oodanud, millega end üllatada oma esimesel juubelil! Enn Vetemaa küsis ühel kohtumisõhtul Vanapa käest, et…