Valeeria Villandi

  Näe!   Mis lapsepõlves nähtud, tihti nägemata, kui siis või hiljem näinud pole vaimusilmaga. Mis lapsepõlves tehtud, pole tegemata, eks seos sel igaveseks ole vaimuilmaga.   Kord möödub ulm, et loorub kustuv-imeliselt nii allaheitlik kui ka tõrges viibutus. Ürgsügavikest koorub täpsenimeliselt nii mõni ammuaegne sõrmeliigutus.   Mis oli, see jääbki tihti varjuliseks, vaid harva tegematut jõuab tegema. Kuid pole väljapääski mitte harjumises, vaid tões, mis vähemalt end nõuab nägema.   Läbi udu   Harva, kes ise udusse sumpab, meelega jätab klaasselge õhu ja vajub kui vatti. Vahest vaid tihnikust tulles, rägastikust raatmaale rühkides, ülejala ja umbmähka, siis ehk küll……