$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Kas alustada ilukõnega? Liiga ilus see romaaniaasta ei olnud. Kas alustada numbritega? Võimatu on öelda, mitu Eesti romaani ilmus. Sest pikka ilukirjandustaotlusega proosat oli palju, oi kui palju, aga kuhugi tahaks siiski piiri tõmmata, mis on kirjandus ja mis mõnes mõttes ei ole. Loetud sai kümneid ja kümneid uusi algupärandeid, mõned ka pooleli jäetud. Igav ei hakanud. Kus sa ikka muidu satud lugema külavahe armulugusid, päris inimeste päris probleeme (ei taha ju öelda väikeste inimeste väikseid probleeme), lugusid rähklemisest tööturul ja agulijoodikute üleelamistest, kui ikka ainult romaaniülevaadet koostades.
Mario Pulver: „Lokomotiiv”.
Toomas Raudam on kirjanik, kes ujub alati vastuvoolu. Mõnes mõttes võikski kirjanik kui amet või kutsumus olla vastuvoolu ujuja. Voogame kõik ühes voolus oma argiaskeldustes, ja ennäe, vastu ujub kirjanik, kes ütleb, et see kõik on üsna mõttetu rähklemine, vaadake, kulla inimesed, elus on muud ka. Kirjanikke on igasuguseid…
Katrin Pauts: „Tallinna tume. Tavaliste inimeste väikesed nurjatused”. Varrak, 2021. 196 lk. Ideaalne sügisraamat. Hämarad musta huumoriga lood inimloomuse tumedatest soppidest, mis on nagu loodud pimedatel õhtutel lugemiseks. Peamiselt krimikirjanikuna, aga ka terava kultuurikriitikuna tuntud Katrin Pauts on temaatiliselt seotud kogumiku tosin nurjatut lugu pannud kirja nii, et…
Dante Alighieri surmast möödub 14. septembril 700 aastat. See on tähtis päev Euroopa ja ka maailma kultuuris. Dante peateose „Jumalik komöödia” eestindusest seni veel puuduv kolmas osa „Paradiis” on maakeelde tõlgitud ja ilmub peagi Tallinna Ülikooli ja Eesti Keele Sihtasutuse kirjastustes. Rääkisin ühega tõlkijatest ning kõigile kolmele „Komöödia” osale järelsõna kirjutanud…
4. juunil tiksus pool sajandit luuletaja ja üleüldse mitmekülgse kirjamehe Karl Martin Sinijärve kontosse. See on küll kunstlik, isegi otsitud põhjus, aga samas mitte halvem kui mõni teine, et temaga pisut vestelda. Sest intervjuusid on mõtet teha siis, kui endal ka huvitav. Siis on lootust, et lugejagi tuleb kaasa….
Ave Taavet: „Valerahategija”. Kultuurileht, 2020. 133 lk. See on üks imelik jutukogu, aga mitte sellepärast, et inimesed siin lendavad, puu otsas elavad või kapis maiustusi köhivad. Ma ei saa lahti tundest, et teos on kirjutatud aastal 1982, kui olid veel „Leningradi” küpsised, 40-aastased luitunud vanamehed istusid pargipinkidel ja naised…
Möödunud aasta oktoobri keskel tundus, et millest me räägime. Suuri, olulisi, üllatavaid, möödapääsmatuid eesti romaane selleks hetkeks eriti ilmunud ei olnud. Mitmed eredad teosed ilmusid aasta lõpus, paljud helged proosahetked jäid aga hoopis novelle, jutte, miniatuure jm lühivorme hõlmavate kaante vahele. Seda tõestab kultuurkapitali aastaauhindade proosanominentide nimekiri. Nominentide sekka jõudis…
Andrei Ivanov: „Pariisi arabeskid”. Tõlkinud Veronika Einberg ja Erle Nõmm. „Tuum”, 2020. 318 lk . Andrei Ivanovi puhul on vahel vaieldud, on ta Eesti või eesti või hoopis vene kirjanik. Sel polegi tähtsust, sest ta on eelkõige Euroopa kirjanik. Meil teist nii Euroopa kirjanikku vist ei olegi. Mitte ainult sellepärast,…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.