$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Veiko Märka
-
Kõiges oli süüdi juuksur
Tauno Vahter: „Hea venelane”.
-
Aasta 2053: idüll Kolmandas Reichis
Peeter Helme: „Haakrist ja ajarelv”. Postimees Kirjastus. 200 lk . Romaani tegevus toimub 2053. aasta suvel ja sügisel peamiselt Saksamaa pealinnas Germanias ehk Suur-Berliinis, Revalis (endine Tallinn) ja Natsi-Saksamaa poolt okupeeritud USA keskosas, täpsemalt endises Wyomingi osariigis, kus 1953. aastal alistusid viimased Ameerika väed. Juba algus haarab kaasa. Maale tagasipöörduva natside ruumilaevaga hakkavad Jupiteri ja asteroidivöö vahel toimuma müstilised ja seletamatud asjad: „Jõnksatus. Ruumivärelus. Sinise sisuga astrolaabkera. Hiinakeelne jutt eetris. Peatunud fusioon. Mitte ükski nendest asjadest eraldi võetuna polnud kuigi tõenäoline — mõni neist oli ka eraldi võetuna võimatu. Neist kahe koosesinemine — üli-üli-üliharuldane kokkusattumus. Kolme? Pole võimalik! Kõigi koos…
-
Sa tellid lehte ja vaatad — üks kõmu ja keelepeks
Meediakriitiline diskursus eesti luules Eesti luuletajad on traditsiooniliselt kaldunud end ajakirjanikest austusväärsemaks ja õilsamaks pidama. Hoolimata tõsiasjast, et küllalt suur osa nendest on pikemat või lühemat aega ise lehemehe leiba söönud. Luuletaja — see on vaimuaristokraat ja suveräänne isiksus, ajakirjanik seevastu tavaline käsitööline ja sedagi mitte kuigi atraktiivsel erialal — umbes nagu lihunik või timukas. Meedia (kasutan tänapäevast terminit lihtsuse mõttes ka varasema ajakirjanduse kohta) alavääristamine luules algas juba tsaariajal, erilise populaarsuse on see saavutanud aga XXI sajandil. Niisiis on meie poeetide üldine suhtumine žurnalistidesse olnud peaaegu alati pilkav või isegi sarkastiline, muutusi võib täheldada vaid üksikutes komponentides, mitte põhimõttes….
-
Raha on, aga hingata ei saa
Andra Teede: „Pikad mehed, pikad elud”. „Jumalikud Ilmutused”, 2018. 70 lk. Andra Teede järjekordne luulekogu on huvitav oma originaalse ülesehituse poolest. See on väga kindlailmeline, otsast lõpuni loogilise ülesehituse ja ainevallaga teos, tõeline tervik. Kuivõrd autor on naissoost, pealkiri aga viitab ühemõtteliselt meestele, on loogiline, et selle keskmes on sugude vahelised suhted. Üldse mitte yin’i ja yang’i laadis, vaid siin ja praegu. Taustaks peamiselt tänapäeva Tallinn täie konkreetsusega: ummikud ja meri, Poolamägi ja Tulika tänav. Lk 50: „buss ei hakka terminali sisse keerama / nagunii ma olen siin ainus / kes tänapäeval üldse veel ühistranspordiga sõidab”. Pealkiri on ilus, ehkki…
-
Inventuur literatuurses hulgilaos
Holger Kaints: „Mälestusi raamatutest”. „Hea Lugu”, 2017. 159 lk. Niivõrd raamatukeskset raamatut kui Holger Kaintsi uus teos pole Eestis ilmunud Friedrich Puksoo aegadest peale. „Mälestusi raamatutest” pühendub nimelt raamatutele, mitte kirjandusele. Näiteks see, kuidas Balzaci kogutud teosed autori lapsepõlvekodus olid paigutatud, on tähtsam kui Balzaci elu või looming. Kõige omapärasem ja paeluvam on viimane peatükk: mälestused tööst väga kentsakas ametis — välismaiste (kapitalistlike ja arengumaade) raamatute hulgilaos Tallinnas Laki tänaval 1980. aastatel. Autor võrdleb seda olukorraga, kui nõukogude autohuviline oleks sattunud lääne autosalongi. See on rohkem kirjanduspoliitiline kui deskriptiivne peatükk. Milliseid välismaa raamatuid üldse müüdi,…
-
Tühjusesse maetud koer
Siim Pauklin: „Viis ürgelementi ja koer”. „Post Factum”, 2017. 152 lk. Siim Pauklini teine luulekogu jätkab täpselt sealt, kus esimene pooleli jäi. Formaalselt keskendus esimene — „Aheldatud Jõgeva” (2011) — küll ühele ahistavale, aga ka naljakale ja veidrale Kesk-Eesti väikelinnale, teine seevastu metafüüsilistele ning kosmilistele objektidele — viiendaks ürgelemendiks on siin vee, maa, õhu ja tule kõrval tühjus. Tegelikult ei toimi selline vastandus üldse. Nagu veenduda võime, leidub „Jõgevaski” päris palju tühjust ja ka ülejäänud nelja mainitud elementi arvestataval määral. „naaber lehvitab / esimest korda ma tean / ta kandideerib”. Tekst seostub kohe Jõgevaga, tegelikult…
-
ISIKLIKU JA GLOBAALSE TOTRUSE PIIRIL
Lauriito Meriloo: „Triibuline elu”. „JI”, 2015. 100 lk. „Jutulõng on katkestatud lõng,” väidab tuntud Tartu psühhopaat ja luuletaja Psaiko. Lauriito Meriloo proosadebüüdi jutulõng on silmapaistvalt katkendlik, saja lehekülje peale mahub tervelt 37 lookest ning mingit ühist suunda või stiili nad ei moodusta. Kaasaegses määratus infoväljas, milles keskmine raamatutarbija viibib, on see pigem voorus. Meriloo jutud jätavad ereda mulje ning sööbivad meelde, ilma et neisse peaks eriliselt süvenema. Et jutud on vabad igasugusest verbaalsest liiglihast, peaks öeldut arvestades olema endastmõistetav. Autor ise defineerib need novellettideks ja laastukesteks — mis on üsna tabav, kui mitte arvestada deminutiivi ülearusust…
-
POEETILISE MEEKORJAMISE KÜLLUSLIK SAAK
Anneli Tõevere-Kaur: „Mesiniku tütar”. „Hea Lugu”, 2015. 72 lk. „Mesiniku tütar” on Anneli Tõevere-Kauri debüütkogu, kuid eeskätt „Loomingu” lehekülgedelt on ta tuttav nii luuletaja kui prosaistina. Ilmselgelt on tegu tugeva, hästi läbimõeldud ja tasakaalustatud ning eredat autoriomapära kiirgava teosega. Ühest küljest võib väita, et Tõevere-Kaur kirjutab peamiselt loodus- ja tundelüürikat. Aga see oleks liiga triviaalne. Mõlemas žanris on ta silmapaistvalt värske ja uudne, nii nähtavat kui tuntavat ümbritseb õrn vaimukuseloor. Jääb mulje, et autor küll elab läbi ja tunnetab hinges kõike, millest kirjutab, kuid suudab oma läbielamisi analüüsida distantsilt ja kerge irooniaga. Mõnikord muutub viimane ka üpris…
-
KÜSILAUSETE MEISTRIKLASS
Urmas Vadi: „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme”. „Tuum”, 2014. 231 lk. Tuntud näite- ja proosakirjaniku, lavastaja ning raadioajakirjaniku Urmas Vadi kaheksast üsna sarnase teemaasetuse ja sisuga novellist koosnev „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme” esindab eesti kirjanduses üpris haruldast metafüüsilis-meelelahutuslikku suunda. Nagu ka tema varasem looming. Eeskätt torkab Vadi stiil silma küsilausete tähtsuse ja rohkuse poolest. Võte ise pole originaalne, kõik meie rämpsseebisarjad baseeruvad just sellel. („Kas sul on temaga suhe?” — „Miks mul peaks temaga suhe olema?” — „Aga miks sul ei võiks temaga suhe olla?” — „Järsku on hoopis sul endal temaga suhe?” jne.)…
-
100 protsenti Luksi, 180 kraadi vastu peavoolu
Leo Luks: „100% Leo Luks”. „Ji”, 2013. 70 lk. Leo Luksi esimene luulekogu pole mitte ainult kirjanduslik, vaid ka kirjanduspoliitiline akt. Ehkki ma ei eelda, et viimane oleks tahtlik. Raamat vastandub täiel määral meie luules XXI sajandi teisel kümnendil laiutavale lohisevale sisutule vabavärsile, verbaalsele kõhulahtisusele, mille eriti agaraks propageerijaks on sel hooajal hakanud „Jüri Üdi klubi”. Tabavalt iseloomustas seesugust uputuslikku laadi meinstriimluulet samas saates Mihkel Kunnus: „Loba, kus jutustatakse iseendast lause-eelsetes vormides.” Tõsi, Kunnus väitis seda meie noorte naisluuletajate puhul. Tegelikult võib eetris näha-kuulda ka elatanud meesterahvaid täpselt sama abitut, seosetut ja vaimuvaest pada lehekülgede kaupa suust…
