Veronika Kivisilla
-
Rõdustseenid
III Tänagi tahan Sulle kirjutada, aga pean esmalt taltsutama tuhinat. Perud põrgulised, tulised tiivulised, tõrksad taltsutamatud — mõtted, püsige ometi paigal! Eks ole nad ju harjunud lendu sööstma kohe, kui ainult rõdule pääsevad, üle latvade ja lainete Sinu poole. Aeg aga jutustada Sulle hoopis sellest, mida näen siinsamas, pealesunnitud paratamatuses. Mida näen? Esialgu ei midagi. Vist olen nutnud, ei pane seda õigupoolest enam tähelegi, kas olen või mitte. Meie kriisil kriimud silmad — äigan käega üle silmade, mõtted, koht! Kõigepealt on kardinad. Lõputuis variatsioonides rohelisi kardinaid, mändide, kuuskede kaskaad. Õõtsuvad, sulguvad, avanevad. Pealesunnitud paratamatus on tegelikult nii ilus, kui paratamatus…
-
Üpris erakordsest 2019. luuleaastast kummaliselt alanud 2020. aasta hakul
On saabunud imelikud ajad. Maailm on viimastel päevadel muutunud. Ootamatult kiiresti ja küllap mõneski mõttes pöördumatult. Mis suunas ent on need pöörded? Järgnevatel „Loomingu” lehekülgedel on 2019. aasta eesti luule ülevaade, mida kirjutama asudes polnud põhjust mõelda, et ka mullu ilmunud luule võib peagi kuulutada vahest mõneski mõttes eelmisesse ajastusse kuuluvaks. Oma koduses vaikuses ärevate uudiste ja kriisiolukorras loodud vaimukuste saatel, võimaluste puudumises ja uutes, kohandatud võimalustes (näe, kümneruutmeetrine tuba on ühekorraga magamistuba, kabinet, joogasaal, pilliklass ja mis kõik veel!) paistab ammu alustatud luuleülevaadegi nüüd korraga hoopis teises valguses. Varem kirjutatud sissejuhatus justkui ei sobi ega kehti enam. Ei, pole…
-
Näoraamatut lugedes
Alates 2004. aastast on põhjust rääkida ühest täiesti teistmoodi raamatust, kui oleme seni harjunud oma riiuleis, lugemislaudadel ja öökappidel hoidma — üleilmsest ja samas individuaalsest teosest, mille autorite hulk iga päevaga kasvab. Nimi Facebook sunnib just nagu raamatuks pidama, ehkki tegu on millegagi, mis paisunud tosina aastaga hõlmamatuks kärgstruktuuriks, mida päevast päeva loeb ja kirjutab maailmas üle 850 miljoni inimese. See raamat ei tolmu riiulis ega oota ka öökapil õhtut, mil päevatöö lõpetanud inimene saab süveneda pooleli olevasse loosse — juba ammu saadab Facebook meid igal sammul, istub truult taskus, annab endast iga natukese aja tagant märku, dikteerib…
-
Aimeteose poeesia
Ma ei tea, kas see on midagi üleüldist või hoopis isiklikku, et tajun aimeteoseid tihti väga poeetilistena. Lapsenagi juba sundis miski mind sageli võtma riiulist teose, mis oli kõike muud kui lastepärane või eakohane. See võlu võis peituda imelikes mustvalgetes joonistes, tabelites, tingmärkides, salapärastes sõnades, ladinakeelsetes terminites, mis jäid lausa iseenesest kõrvu kumisema, nii et võisin päevade kaupa ringi käia ja mõttes korrutada „Trollius, Trollius…” — võimalik, et päriselt fikseerimatagi, et see on perekond kullerkupu ladinakeelne nimi. Või omaette itsitada sõna „äraspidimunajas” üle — kas ei kutsu see lehekuju märkiv mõiste otsima võimalust seda ka kusagil mujal tarvitada?…
-
Emale
* Heinamaarjapäeva hommikul on elu hapram veel kui muidu kajakate heitunud kisa hakib ja hekseldab mõtteid hing pitsitab ema ma kardan tulla haiglasse su juurde heinamaarjapäeva hommikul kui piiksuvate aparaatide all hingeldaks justkui kogu ilm sa oled väga väike seal suures majas ja ootad et keegi ütleks õigeid sõnu kas nüüd on aeg seda osata? su hääl telefonis oli selline et suutsin vaid kramplikult mõelda: mul on töö juures laual tinaraamis klaasingel kelle habras kael ometigi hoiab rasket pead haigla trepil sätivad kolm vene naist oma veripunaste pearättide narmaid ja kõnelevad et lootust…
-
Ka viimse vihma taga on päike
Mari Vallisoo: „Viimäne vihim”. „Ilmamaa”, Tartu, 2013. 103 lk. On nii, et inimesed lahkuvad, veel siin viibijaile aga jääb alles nende hääl, nende sõna ja mõte. Mari Vallisoo puhul pole kahtlust — elus omapäi olija, üksi kulgeja, on tema luule puudutanud mitme põlvkonna lugejaid. Olgu kirja- või kodaverekeelne, Vallisoo on äratuntavalt omahäälne. Ajaülene. Kvantfüüsika, millest Mari Vallisoo huvitus (ja ega teagi, kui sügavale sellesse ta kaevus), väidabki ju, et aega pole olemas. Kui Mari Vallisoo ärasaatmisel Kodavere kalmistul sadas vihma ja kõmises kõu, oli „Viimäne vihim” alles käsikirjana sahtlis. Tütar Tuuli ja „Ilmamaa” abiga sai sellest Vallisoo viimane…
-
Kuldne kokkuvõte
Helvi Jürisson: „Selle ilma kõlakojas. Luuletusi 1998—2012”. „Varrak”, 2013. 112 lk. Kui arvutada, et Helvi Jürissoni luuledebüüdist on möödas umbkaudu 50 aastat, võiks selle kullakaaneliseks palendatud raamatu ilmumine sümboolselt tähistada justkui Jürissoni ja luule kuldpulmi. Kogumikus leidubki üsna mitu teksti, millest aimub, et eksistents luuleta oleks tõenäoliselt võimatu, luule on ilmselgelt Jürissoni teine pool. Teadaolevalt on kuld üks suurima tihedusega metalle. Ka selle poolest on kallihinnalise metalli tooni kasutamine kujundaja Mari Kaljuste õnnestunud valik. Helvi Jürissoni luulekogu on äärmiselt sisutihe — need on kiirevooluliste ja -loomuliste mõtete voolusängist hoolsalt sõelutud tekstid, uhutud puhtaks segavaist setteist, kirkaks, kullateraliseks. Nende…
-
ÕNN ON MÖÖDUMISES
Tõnu Õnnepalu: „Kuidas on elada”. „Varrak”, 2012. 98 lk. Mul on õnn hoida käes Tõnu Õnnepalu luulekogu „Kuidas on elada”. Kui olin selle läbi lugenud ja hinganud, meenus iiri pajatus kolmest erakmungast, kes kolisid ilmakära ja askelduste eest inimtühjale saarele. Esimese aasta lõpus ütles üks: „Kas meil pole hea elu?” Teise aasta lõpus vastas teine: „On küll.” Seepeale võttis kolmas munk palveraamatu ja kolis üksipäini veelgi kaugemale saarele — võimatu elada, kui on nii palju lobisemist. Õnnepalu seitsmendast luulekogust tema päevapeegeldusi lugedes mõjub tavalise linnainimese elu nii sahmimise kui ka suhtlemise mõttes barokse liialdusena. Liiga palju on päevi,…
