kas need on siis kunstnikud,

kas need on siis kirjanikud:

käsi õieli vabariigi tänavanurkadel

kasimata keele ja koleda kuuega

kerkivad koopaist ja urgastest

rahvas toidab neid oma ihust

nagu siil puugiparve oma seljal:

üllatavad nad siis millegi uuega,

puudutavad meie vaimu ja olemist

siin eestlastena?

poeedi ülesanne peaks olema hinge ülendada

valgust puistata

inimest tost kõntsast ja koledusest välja koukida

aga ei:

haigekassakaart ja kirjanikupalk on tema paleus

kuradi kultuurne paeluss

vabariigi soolikais

ja selle eest on ta valmis meile pakkuma

pohmellihommikute kirjeldusi

riimimata uduuide ja nilbet nihilismi

Lätis pandi Kulka kinni: ka kohalik

Looming ja Sirp pandi kinni

ja on neil sellest kuidagi halvem?

minu poolest võiks ka kunstnikud ja kirjanikud

kinni panna!

tõsi, kaitseväega on neil seal kehvasti

seepärast meiegi sõjaplaan

ja kaitsetaktika on ikka —

torud vastu lõunapiiri

aga ka omi punaseid peaks pelgama

saate aru

„moraalsed värdjad” —

terve mõistuse häälega

head inimesed kes seda jura siin

oma õlgadel ülal hoiavad

on nende jaoks

„moraalsed värdjad” —

kas panite tähele

kui see lambakari Toompealt alla laskus

oma demonstratsiooniga —

paar kunstnikku, punkarit ja penskarit,

nagu ikka —

siis laskis keegi Vabaduse platsil tossupommi valla

ja inimeste kohal heljus roosa udu

saate aru, see ongi see teie eesti kultuur

ja nende neetud kultuuriinimeste poliitika:

üks tohutu ROOSA UDU

tahavad raha, tahavad haigekassat, tahavad pensionit,

mingu tööle

mina kogun ka marke, olen filatelist

vanasti kogusin õllepurke, olin noor joodik

mulle ei maksa mu hobide eest keegi peale

kirjutamine ja joonistamine, kurat võtku,

on hobid,

igaüks on täna fotograaf,

igaüks teeb filmi oma elust!

ma olen kirjutanud sadu netikommentaare

järsku peaks need ka välja andma

saaks aastase stipi kulkalt

ja kaabiks mõnusasti kodus kintsu

neetud roosa udu, ma ütlen

kas need on siis kunstnikud,

need on siis kirjanikud?

ainult rahast oskavad nemad mõelda,

kirjutavad iseendale ja oma kolmele sõbrale

Eestis pole niipalju laoruumi, et kõiki nende purke

kogu selle pasaga ära mahutada

pole nii palju purke, et kogu seda lollust ladustada

nonde inimhingede inseneride jama

me soontes lahustada pole võimalik

kas keegi mäletab, mis on ausa inimese töö?

kas keegi on mees ja jääb ellu, kui elekter kaob

ja juudid, tiblad ja kommunistid valguvad taas üle maa?

kus on siis mehed, ma küsin?

roosa udu on nende asemel, roosa ahne udu

tänavanurgal, käsi õieli:

peremees, ega sul münte taskus pole?

see on see eesti kunst ja kirjandus

Nälgiv kunstnik

sel värskel lumel vaevu jätab jälgi

too õblukene kunstnik nälgiv

ka ajaliivale ei künna prisket vagu

kui aina mõelda:

täitmist vajab magu

meil suunab kõike üks

kes kunagi ei väsi

too tüütu turumajanduse

nähtamatu kolekäsi —

saab aastaid ajalukku

tasahilju lükitud

ning kunstnikki — too nälgiv —

ehk lõpuks mõne rahatähe

pääle trükitud

Tänavanurkade muusikud

lõpuks oleme me kõik

tänavanurkade muusikud

mõnel on vaid suurem kübar

ehk ka suurem süda

suurem…

lõpuks maalivad jõledad päevalilled meid

ja mitte vastupidi

hommikune teetass

lõikab endal kõrva küljest

aga postitada pole seda kuskil

postkontor on kinni

paneb siis facebook’i pildi

lõpuks oleme me kõik

tänavanurkade muusikud

meid filmivad maailma turvakaamerate fellinid

turvamees poetab pisara püha õli

ja ütleb aamen

jõledad päevalilled

nutavad hüljatud armukese nuttu

epitaaf ütleb:

elu on lill

riputa see endale facebook’i!

Narva maantee veerel

tõmbab tuuli ja tõmbleb tudengeid

möödunud aegade mõnusaid varje

(nii tunnen ära neid)

need kulgemised milles me

oma kuju saime ja olemise

sillerdav sisu kui toitsime oma

uudishimu meeletut taime

nagu vaime hulkus igavesi juute

ja üliõpilasi nois tolmusis koridores

nüüd on isand Ford oma liinid

siiagi üles löönd — ükski jupp

ei tohi maha jääda kes liinilt langeb

heidetakse rämpsu — tublid sahkerdajad

kenad sõnakuulelikud ja sihiteadlikud

uue aja noored marsivad välja tänavaile

haridus eelarves kirjas — aktivas

passiivsed boheemlased kes veel

kolmekümneseltki kes veel neljakümneseltki

ei tea mis neist saama peaks — noh

neist ei saagi midagi — siin Narva maantee veerel

südapäevast õlut libistades

libiseb mu pilk möödund aegade varjudele

tõmbab tuuli ja tõmbleb tudengeid

tallad tunnevad tuikeina toonaseid teid