Maria Kapajeva: „Aastapikkune karje”.
Tõlkinud Katrin Hallas.
OPA!, 2024. 112 lk.

Peamiselt video- ja installatsioonikunstnikuna tegutsev Maria Kapajeva esitles raamatut „Aastapikkune karje” kevadel Draakoni galeriis toimunud näitusel „Kuula minu karjumist, kuule nende unistusi”. Üks tema videoinstallatsioon „Kuula minu karjet” oli seatud otse Vene saatkonna vastas asuvale galeriiaknale. Neljal televiisoriekraanil sai näha ja kuulda kaheksat naist maailma eri paigust, autorit nende hulgas, vabalt valitud kohas oma viha välja karjumas. On ju paljud naised harjunud teesklema, et nad ei vihasta, või väljendama viha passiiv-agressiivselt.

Mille või kelle pärast raamatus karjutakse? Mille peale või kelle vastu? Venemaa vägivaldse imperialismi vastu. Takistamatute sõjamasinate vastu. Õuduse, pinge ja valu pärast, mida Ukraina ründamise tunnistamine põhjustavad. Selle pärast, kui raske on ühtäkki suhestuda pereliikmetega teisel pool piiri. „Aastapikkuse karje” kuupäevastatud tekstid karjuvad välja seda valu ja segadust, mida kutsub esile sõja tunnistamine, teevad seda vahetult, detailselt, kehaliselt: „eesti hall lumi / kõlab paremini kokku / mu sisemusega / kus käib sõda / kõik mida ma / sel hommikul / tahtsin / nutta” (lk 21). Valu õhkub peaaegu igalt leheküljelt nii palju, et tajusin raamatuga oma tugitoolis istudes, kuidas ka minu rind ja kurk pingesse tõmbusid ja sellest valutama hakkasid. Kapajeva ärevas krambis read osutusid nakkavaiks. Kujutasin end tema kõrvale istuma, kulmud kortsus, seda kõike kuulama: neid lugusid, mõtisklusi, ränte, fakte… Ma noogutaksin ja tahaksin tal käest kinni hoida.

Oleks see patroneeriv? Kas peaksin lugedes ja arvustades eeldama, et ta mõtles kogus juhtunu suures osas välja, et tegu on fiktsiooniga? Et „serjoža isa / julja ema / danja 18-aastane / bogdan 14-aastane / kaksikud timofei ja serjoža 3-aastased / mariupolist” (lk 39) pole päris ja et needsamad lapsed ei küsinud kodust lahkudes kümnepäevase teekonna jooksul oma vanemate käest pidevalt: „kõik? oleme kohal?” (lk 40)? Ei – kõik, mis selles kogus tegelikult loeb, on päris, on pühendunud katse meeles hoida sõja esimest aastat. Kõige esimesed read on ju: „ma ei taha seda unustada / miks – ei tea / aga kirjutan üles” (lk 3) ja see mälu peitub just detailides. Sõjamasin hävitab kõik ühtemoodi: majad, haiglad, magamistoad, inimelud… Kaunilt keerukad inimelud, nendevahelised ja -sisesed seosed ja rütmid pommitatakse ühetaoliseks pihuks ja põrmuks. Kapajeva võitleb selle vastu, andes inimeste eluloolistele detailidele pühendunult ruumi.

Näiteks kui keegi Facebooki grupis „Ukraina sõbrad Eestis” madratseid otsib, selgub, et otsija elab Lasnamäel, ja veel enam, Kapajevaga samas majas. Ta kirjutab naisele ja nad kohtuvadki, eesmärgiga anda üle paar köögiasja: „tema kitliga ootas / mina sussidega [—] nii tutvusingi naabriga / teiselt korruselt / tema nimi on olesja” (lk 14). Nimi sai kirja, kokkupuude oli päris, see inimene ka, inimene, mitte number. Kapajeva valib meisterlikult ja empaatiliselt detaili, mille kaudu inimest või olukorda edasi anda, aina ja uuesti kinnitada meie (ja nende ja tema enda) kordumatust, olgu see siis haavatavuses või jõus: „sergei / kes vaikib ja palub pojalt abi / telefoni juures // tahan väga nad kõik meelde jätta” (lk 36). Selle märkamine ja lehekülgedele talletamine on üks vastupanu vorme. Surm, eriti sõjas, eriti imperialistlikus vallutussõjas, muudab oma ohvrid sihipäraselt anonüümseks: tankid ei pruugi kuigi täpselt sihtida, aga ohvrite dehumaniseerimine teeb tulistamise lihtsamaks. Luule vastab taashumaniseerimisega.

Aga talletamisest ja nimetamisest ei piisa, vähemalt mitte Kapajeva jaoks. Empaatia ja valu kanalduvad lehekülgedel iseenesestmõistetavalt tegevuseks. See, et autorimina tahab midagi ette võtta, on selge. Kohe alguses, 26. veebruaril kirjutab ta: „ostan tampoone / saadan raha / postitan / pakun abi / seisan protestil / ja ei mõista / mida ma veel saaksin” (lk 8). Kogus kirjeldatakse ukraina perede saatmist nende pagemisel, ukraina kunstnike printide heategevuslikku müüki, matuste jaoks raha kogumist ja mida kõike veel. Aga ükskõik kui palju ta rapsib, siis sellest ikka ei piisa – hävitustöö on lihtsalt nii ulatuslik ja kannatajaid tekib aina juurde. Kuidas tulla toime tekkiva lootusetusetundega? Ega ei pruugigi tulla. Lihtsalt allud sellele, kui see järjekordselt läbi raputab: „täna vihastasin kõige peale / valasin midagi maha / ajasin midagi nässu / ja veel miski / ja keegi / urisesin / läksin kolkisin poksikotti / tagusin natuke viha välja / nutta ei suutnud” (lk 31).

Otsesõnu kirjeldatud leinaseisundiga „ma keen vihast / ma olen raevus / ma olen agoonias / ma taon poksikotti / ei aita [—] ma ulun patja / ei aita” (lk 17) käivad kaasas luulemina kehalised ja vaimsed haigusnähud. Või põhjustab neid pidevas jagatud agoonias elamine? Igatahes, aastapikkune karje on ka valukarje. Keha ja vaimu kimbutavad haigused ja nende sümptomid: migreen, karpaalkanali sündroom, lihaserebend, traumad. Võetakse rohtu, äkki isegi liiga palju, kuid see ei aita. Tõmmatakse hammas välja, kuid ega seegi tõenäoliselt leevendust too. Sõjatemaatika kõrval saaks kogu lugeda ka sandikirjanduse (crip literature) ja traumauuringute vaatevinklist.

Sanditeooria (crip theory) üks lähtepunkte on, et peavooluühiskonnas peetakse tervet inimest normaalseks ja haiget või puudega inimest ebanormaalseks, seega teisestatuks. Puudega inimeste olemasolu konstrueerib teatud määral seda, kas või milline üks terve inimene on. Vaikiv eeldus, et terve olemine on norm, õigustab paljude inimeste peavooluühiskonnast välja lülitamist. Praktiliselt tähendab see seda, et sügava puudega inimesi ei näe me linnapildis (rääkimata sotsiaalsetest kogunemistest) peaaegu üldse, tööandjad ei oska või ei taha toetada neuroloogiliselt atüüpilisi töötajaid ja koolid ei suuda sageli traumeeritud laste jaoks pakkuda toetavat ja turvalist keskkonda. Sanditeooria järgi ei ole asi puuetes või erivajadustes, vaid hoopis suutmissurvelises ühiskonnas, millel on, isegi kui rampide paigaldamine on kohustuslikuks muudetud, endiselt pikk tee käia.

Sant kui identiteedimarker ja kriitiline positsioon kannab endas suuri võimalusi ning teatud revolutsioonilist potentsiaali (ja paralleelid siin kvääriteooriaga pädevad). Sant kui väljakutse esteetilistele normidele. Sant kui väljakutse kapitalistlikule produktiivsussurvele. Sant kui originaalne küborg. Sandikogukonnad kui hoole ja tundlikkuse alad. Radikaalne ligipääsetavus. Aga enne revolutsiooni tuleks ju lihtsalt teadvustada, et paljud meist on haiged või erivajadustega, haiged erineval moel ja et need sümptomid teevad meie elu raskemaks, vajavad tähelepanu, nagu koduloomadki: „jelena kellel on diabeet / ema mees poeg kolm koera ja kass” (lk 36). Milline rodu – see annab diagnoosile täiesti teise konteksti, aga rõhutab ka haiguse sotsiaalset olemust, viitab sellele kui veel ühele murele kohustuste pikas reas.

Samm edasi (ja sellega kõik crip-mõtlejad ei nõustuks) ja võime jõuda ideeni, et jama, mille keskel me üles kasvame, aitab kaasa krooniliste haiguste tekkele, olgu selleks näiteks paremäärmuslus kui üldine poliitiline foon, nartsissistlik isa kui igapäevaelu emotsionaalne kujundaja või, Kapajeva tekstist näidet laenates, 365 päeva nekroloogina toimiv Facebooki uudisvoog kui trauma pidev mikrodoseerimine. Paljud traumauurijad, näiteks Gabor Maté ja Bessel van der Kolk, kirjeldavad viise, kuidas ühiskondlikud stressorid inimeste füüsilist ja vaimset tervist mõjutavad, kuidas kollektiivne trauma, sõda neist vast suurim, aga niisamuti kapitalism, inimeste kehadesse salvestub ja nii ennastkahjustavate käitumiste kui ka vaimu- ja kehavaevustena uuesti pinnale kerkib.

Ka mitmes „Aastapikkuse karje” tekstis seostatakse kehalisi vaevusi põlvkonnast põlvkonda kanduva traumaga, lihastesse ja ajusse salvestunud läbitöötlemata valuga: „ma mäletan oma vanaemasid ja vanaisasid [—] nende teadmus / säilib minu naha all / ja seal on väga palju valu [—] kus praegu elab migreen” (lk 61–62). Valu võtab vältimatult tähelepanu, haavu ei saa pikalt ignoreerida. Aga, ja see on Kapajeva kogu üks keskseid teese, me teeme seda siiski. Me ei tunnista, et „seal kus on võit / on alati vägivald teise vastu / alati teise alandus / alati teise anastamine” (lk 63) – ja nii taastoodabki vägivald aina iseennast, isegi kui mitme generatsiooni tagune valu tänasesse jõudes teistsuguse vormi võtab.

Intervjuus Ezra Kleinile ütleb Bessel van der Kolk, et sõjaliste rünnakute või looduskatastroofide puhul lähenevad inimesed sageli teineteisele, aitavad üksteist, kuna meie loomuses on olla altruistlik ja helde, kui inimesed meie ümber kannatavad. Kapajeva kirjutab: „on vaja inimest / eriti sõja ajal / mitte kuskil kaugel ja kõikemõistvat / vaid lähedal / kõrval / oma naha vastas” (lk 49). Valu jagamine võimaldab haaval hingata ja paremini paraneda. Ent kui tunded on truudusega vastuolus, sunnib see meid toimunust vaikima – ja see jätab meid valuga üksi. Kui isa peksab sind, aga sa ei saa sellest rääkida, sest peaksid teda armastama, tekitab see suurema trauma, sest truuduskonflikt hoiab su isoleerituna. Haav läheb mädanema.^[1]

Siit jõuangi ühe olulisima teemani, mille käsitlemisega Nõukogude Liidus sündinud Kapajeva teravalt ja ärksalt üllatas. Ta küsib poole kogu peal, augustis 2022: „proovin endas / selgusele jõuda / miks see mind niimoodi riivab? / miks ma tunnen sisimas oma kehas / et ei saa / jääda kõrvalseisjaks?” Ja vastab siis endale samas tekstis: „mu keha vajub kössi [—] ja tahab välja heita / ära lõigata [—] selle sideme / mis mul / nagu mulle räägitakse / selle tapamasinaga on” (lk 59). Mis see side on, mis autoriminal fašistliku Venemaaga olevat? Mida tähendab vene keele „veritseva” emakeelena rääkimine pärast 2022. aasta veebruari? Mis tunne on suhelda Venemaal elavate pereliikmetega ja minna siis ukraina põgenikke aitama? See tunne pole kunagi ühene: „ma olen kistud lõhki / kaheks pooleks” (lk 75). Vene keele tähendus on tema kogemuses teisenenud, eriti ukrainlastega suheldes, selles keeles loodu võib impeerium kergesti enda omaks nimetada, aga see on ka keel, milles saab seesama valutav ja väsinud keha tänu tuttavlikkusele ja juurtele puhata: „ja tundub et kopsud hingavad / täies ulatuses / sest nad on loodud [—] hingama sisse emakeelt täies ulatuses / kuid praegu tahaks väga peitu pugeda” (lk 85–86). Perekonna ja sealt kaasa saadud emakeele küsimusi käsitlevad tekstid erutasidki mind enim. Ja ega lõplikku vastust polegi, aga Kapajeva tõstatab need küsimused ja väljendab seda valusat konflikti toorelt, kaalukalt, siiralt.

Läksin kirjutamiseks Tallinna Keskraamatukokku materjali koguma ja tahtsin üles leida Igor Kotjuhi „Sireenid ja sähvatused”, et kõrvutada ja võrrelda tema (vähemalt osaliselt) sõjateemalist luulekogu Maria Kapajeva omaga. Eesti luule sektsioonis ei näinud ma K-tähe all ühtegi Kotjuhi teost. Imelik, mõtlesin, aga kui olin juba mitu korda riiuleid skänninud, siis kehitasin õlgu ja mõtlesin, et ehk leian selle mõnest teisest raamatukogust. Riiulitest veel korra mööda kõndides nägin Kotjuhi hoopis välisluule sektsioonis. Kõnekas valik. Tõenäoliselt asetatakse ka Kapajeva samasse sektsiooni. Jah, „Aastapikkuse karje” tekstid sündisid vene keeles, kuid kogu avaldati Eestis, kirjutati suures osas siin, osana Eesti kultuurimaastikust, takistamaks haavu mädanema minemast. Kapajeva kirjeldab end tahtmatult Teise positsiooni sattununa ja sealt on paslik karjuda, nii enda kui ka teiste Teiste pärast.

 

^[1] Transcript: Ezra Klein Interviews Bessel van der Kolk. The New York Times 24. VIII 2021.