*

soomeugri suurriigi ja -võimu taastulemine:
vohavad üle ilma soome suguda keeled
kõlavad meie suguda laulud ja lood
– lauludest tõuseb uusi ilma

lauludest laulujumala
jõrinast jumitu jummeli

ja Putin ja Orbán tulevad pealinna
Püha Pekkalinna –
paljajalu ja kaltsuräbalais tulevad
ja kahetsevad oma patte

üks tunnistab et ta on tšuud
ja teine – madjar

poola katolikutaliban alistub
vana vaga Väinämöise väele

karupeied peetakse nüüd ka
pisiulukitele kõikjal
fäärlased ja gröönlased
peavad paastuma aasta
iga tapetud delfiini
ja vaala kohta

siis kütame ilmale sauna
sauna saadananahkse ja sõgedasooja
sauna hingus tõmbab läbi ilmamaa
puhastab katkust ja kõlvatusest

Vanapaganad tulevad metsadesse tagasi
libahundiulg on uue ajastu laul
algab koerakoonlaste aeg
algab Suure Põhja Aeg

ilus tuisune tali
Püha Pekkalinna tulede säras

*

Komimaa öö Udmurdimaa öö
te lõhnate viina järele
te linnad lõhnavad nõukogude aja järele
Komsomolskaja ja Lenini puiestee nurgal
ulun oma soomeugri ulgu
mantlitaskus soe vene viin
Komimaa öö Udmurdimaa öö
te võnklevad maakohtade rajad
ja külavaheteed – ornamendid
talumajadel voogamas
puidu ja puhtuse lõhn
ja viina lõhn leiva lõhn
igaüks laulab igaüks on šamaan
Komimaa öö Udmurdimaa öö
te saate rohkem minuks
kui need teised nood
lääne ajaloo pesapaigad
kus ma oma elus ekslen
edaspidi – kuhu ma kaon
kaotan end
lõpuks olen ma smugrilane Tallinnas
(ja Helsingis) tuulises mereäärses
linnas kus nii kerge on elada
nii kerge on kirjutada luuletusi
nii kerge on peaaaegu mitte
olemas olla

Pool pidusööki

neid sõpru kellele helistan
kellega räägin
hakkab väheks jääma
ühe käe näpud
vahel mitte päriselt sedagi

Sokrates va väänik
aeles ringi nii soldatite
kui komejantidega
aga ei lasknud õigupoolest
kedagi ligi

mina oleks lasknud küll
oleks armastand küll
täna üks vana kallim
naeratas-lehvitas läbi akna
valus-kurb ja tühi hakkas

külm kohvikuakna klaas

aga muidugi on alati parem
olla Sokrates – mitte magada nendega
kes seda otse loomulikuks peavad
mitte juua kahasse ja kohustuslikult
mitte anda alla lollidele

ja mitte jalga lasta

Brutus blues

mõnikord – Brutus – mõnikord
arvad sa et su
sõber on su reetnud
sind on alt veetud

mõnikord Brutus
on see ehk isegi nii

aga tavaliselt – Brutus – millest
me räägime: ka sina Brutus
näed peeglist – sellest valusast ja
inimesekujulisest

sina ka

ja kas siis hakkabki sul
alles hale enesest: kas siis
vaatad sa omaenese näopildiga
vermitud münte sest

kas siis alles hakkab sul hale
või paha või kas sa peatud kuulatama
selleilmahääli: kas on see tõsi
kas on need kolmkümmend hõbeseeklit

mis löödi mu enese näoga
ja millel polnud selles devalvatsiooni-
perioodis lõppeks enam mingit väärtust
kõik langes – muda laulis lembelaule!

lugesin su kirjast välja etteheite-mõttepeite
nagu ei saaks mind kuskile kutsuda
sest ma olen megajoodik-maailmakoodik
kes tuleb ja rikub kõik ära… aga

mina vedasin oma sõpra alt
mina ise tulin endale pääle
mina ise olin Brutus kes arvas
end olevat caesarisalati kroonijuveeli:

salajane kastmeretsept!

natuke juudanahka
kübeke lutsiferikiirt
lokike loki lokkidest
laps keda ma alla neelata ei suutnud

kronoskronoskronosbrutus
imeline muutus-absoluutus

ka sina
sina ka
sina ka
mina ka

mina ka

brutaalseim su plaanidest
ilusaim su kehastusist
ma ei teadnud et olin end
süüdi mõistnud enne kui ütlesin

sõna sõber

jah – Brutus – kuule – Brutus
ütle mulle õigupoolest – Brutus
mis ja miks see oligi millepärast
sa end paremaks pidasid

raiudes rohmakaid ridasid

mõnikord – Brutus – arvad sa
et sind on reedetud ja et
seda tagasi tehes oled sa valmis
reetma kõik: aga äkki see oligi su võimalus

elu peateelt ainuke väljuv põik
lõpuks see mis on meeles – üksainus lõik

kas ma saan nüüd lubada et
ma olen parem – muidugi ma
saan nüüd kõike lubada: kuuvalgel
antud vandele Brutus ei murra truudust

sina ka

ka sina