Katrin Ruus: „Prügimaja Dionysos”.
Puänt 2024. 216 lk.

Vähe on neid inimesi, kes suudavad Areeni rubriigi „Olgem ausad” küsimustele meeldejäävaid vastuseid anda, olgu nad muidu kui tahes huvitavad loojad. Ausalt öeldes polegi see lihtne ülesanne. Üks küsimus on seal siiski hea. See kõlab: „Mis on kõige rumalam küsimus, mis on sulle esitatud?” Katrin Ruus (eelmisel aastal veel Tegova, varem Maimik) vastas: „Kuidas sa neid mehi endale valid?”^[1] Minu teada pole ükski ajakirjanik seda Ruusilt kunagi küsida julgenud, kuigi kindlasti oleks tahtnud. Tuleb välja, on leidunud julgeid, kes küsisid. Küllap siis visavii.

Nüüd pole Ruus enam ammugi Maimiku naine ja Tegova naine ka mitte. „Avastasin, et abielu ei ole ikka minu jaoks,” poetas Ruus tänavu kevadel Kroonikale.^[2] Õige. Abielu ongi nõme. Ei teagi, kumb on õigupoolest hullem: kas see, et abielu kord lõpeb, või see, kui ta jääb püsima. Jama igal juhul. Ruus võiks sel teemal, olgu siis raamatu müügi edendamiseks või niisama pildil püsimiseks, vähemasti paar korda aastas täis rääkida nii Kroonika kui ka Õhtulehe, aga ta ei taha. Pole vaja ka. Värske debüütraamatu üks paremaid novelle „Tegova naine” on eneseirooniline julgustükk niikuinii ja võinuks vägagi hästi raamatu pealkirjakski sobida, seda enam, et kaanel seisab Enn Tegova maal. Sama hästi võinuks raamatu pealkirjaks olla „Teraslind”, sest just see jutt tõi Ruusile eelmisel aastal Tuglase novelliauhinna. „Prügimaja Dionysos”, mis lõpuks esimesele jutukogule pealkirja andis, on kolmas raamatu parematest tekstidest.

„Tegova naise” peategelane pole muidugi Ruus. Arusaadav ka, Tegova on ikkagi aastates mees, jumal teab, kui palju tal neid naisi on olnud. Pole kindel, kas selle jutu Tegoval on üldse kunstnik Tegovaga midagi pistmist, pigem mitte. Raamatu esitlusel Kirjandustänava festivalil tunnistas Ruus, et enamasti on tema juttudel eraeluline tõuge või aines, ent vähemalt kõnealune tekst eemaldub kõigist võimalikest asjaoludest iseäranis kaugele. Ka minajutustajaga ei saa Ruusi ennast kuidagi samastada. Tegova naine, kellega koos minajutustaja asub Tartu joodikute hingi päästma, on mütoloogilist või muinasjutulist mõõtu tegelaskuju, kes kisub lugeja endaga kaasa alkoholist määndunud reaalsusesse, millel pole igapäevaelu reeglitega vähimatki puutumust.

Oh jah, Tartu ja alkohol, kes neid suudaks lahuta. Seda teab igaüks, kes Tartus elanud. See linn lihtsalt ajab jooma, kurat teab, miks. Kuigi Ruus on juba ammust aega tallinlane, paigutab ta oma juttude tegevustiku sageli ikka veinivinesesse Taaralinna, mille elu kulgeb hoopis teises rütmis kui asjaliku ja tegusa pealinna oma. Muidugi pakub Ruus kõvasti üle, nii isikliku joomalembuse afišeerimise (vt kas või sedasama Areeni küsimustikku) kui ka oma tegelaste purjutamisorgiatega. Kui Ruus nii palju jooks, nagu ta räägib, siis ei näeks ta 42-aastasena oma tegelikust vanusest kümme aastat noorem välja, see ei oleks lihtsalt võimalik. Nii palju juua kui joomisest rääkida või kirjutada suudab ilmselt ainult Peeter Sauter, aga Sauteri puhul on see ju näha ka. Ruusil pole selgelt ei aega ega võimalust kõvasti kaanida, sest tal on kaks last, kelle ema on tubli rööprähkleja. Filmid, galeristitöö, teatriarvustused, kommunikatsioon, pressiesindamine ja kõiksugu korraldustöö, nende vahel on Ruus end aastaid jaganud. Jutte on ta varrukast puistanud kõige muu kõrvalt. Nagu muu seas.

Ruusi jutud on kirja pandud lustiga, see on kohe näha. Võiks öelda, lõbusa süüdimatusega, nautides kirjandusteose loomise juurde kuuluvat karistamatust, täielikku vabadust, mis keerab n-ö elust võetud ainesele mitu vinti peale. Autor ei ole absoluutselt muretsenud selle pärast, mis mulje tema tegelased jätavad või kui palju neisse autori elukogemust sisse lugema hakatakse. Pigem näib ta lugejat mõnuga õrritavat, toites teadlikult uudishimu looja eraelu vastu. Kas tõesti sai autor oma esimese orgasmi alles maandumisel turbulentsi sattunud lennukis, nagu ilmneb „Teraslinnus”? Ruusi stiil ongi lugejal nahk üle kõrvade tõmmata. Laske käia, arvake, mida tahate.

Ruusil on annet kirjeldada elamise juurde kuuluvat ebamugavust ja ebakindlust. Nii mõnigi tema tegelastest on keskmise eestlase irooniline võrdkuju. Kas või seesama „Teraslinnu” Rea, kes satub oma elu esimesele lennureisile lihtsalt selle pärast, et pileti ostnud sõbranna ei saanud ise minna. Iseäranis aga „Prügimaja Dionysose” minategelane, polkovniku lese tüüpi naisterahvas, kes otsustab soojamaareisil elult võtta kõik, mis võtta annab: värske päevitus, millega pärast puhkust sinaka jumega rahvuskaaslastest meeldivalt eristuda, piiramatult alkohoolseid jooke, unustamatud õhtusöögid (lobster tuleb tingimata ära proovida) ja rajud peod (inimene peab tantsida saama), massaaž muidugi (selle keerab mõistagi untsu esimese puhkusepäeva päikesepõletus), miks mitte ka mõni juhusuhe, kui peaks ette tulema. Ah jaa, lugeda. Selleks pole ju muidu aega. Pole just palju tahetud? No vaat. Pole siis ime, et lõpuks jääb silme ette hotelli aknast paistev prügimaja. Võrreldavas helistikus liigub „Kohin”, üks raamatu mõnest varem ilmumata loost.

Peaaegu kõigi juttude taustaks on purunenud või purunemas inimsuhted. Nässu läinud paarisuhted või siis suhted vanematega, mida hakataksegi tihtipeale tunnetama alles tagantjärele, siis, kui vanem (Ruusi juttudes isa) on siitilmast juba läinud. Inimesed lähevad lahku või lahkuvad siitilmast, aga nende asjad jäävad maha, midagi peab nendega peale hakkama. Surma korral jääb keha maha. Mida teha, kas panna isa kirstu vuntsidega või ilma? Või kuidas jagada näiteks raamatuid, kui ollakse aastaid elanud ühist elu, mis paratamatult ühel päeval otsa saab? Kindlam on tõepoolest soetada kohe kooselu alguses kõiki raamatuid kaks eksemplari, siis pole lahku minnes vaja pead murda, mis kellele kuulub. Vähemasti teoreetiliselt on olemas võimalus abielu ja selle lõpu juurde kuuluvat jama vältida.

Kuigi sündmused, mis Ruusi lugudes aset leiavad, on ositi traagilised, liigub autor neist läbi enamasti huumori ja irooniaga, kohati lausa groteski võtmes. Erandiks on vahest ainult „Armastus pärast”, aga sellestki kumab läbi irooniline helk. Ruus kiigub meelsasti üle võlli. Tema kaubamärk pole mitte niivõrd inimlikele valudele kaasaelamise võimaluse loomine või katarsise tekitamine, kuivõrd süüdimatu kirjutamislust ja ilmselge protsessi kui säärase nautimine, tulemuse pärast ülearu muretsemata. Inimest ei võeta kuigi tõsiselt, ega sedagi, mis ta oma elus kokku keerab. Inimene ei oska elada, selge see, aga isegi kui see on traagiline, on see täitsa kindlasti ka koomiline. Ühes varases intervjuus^[3] on Ruus rääkinud, kuidas talle meeldis lapsepõlves vaadata tagurpidi multifilmi „Pontu Pitsul külas”, kus kissell seina pealt potti tagasi hüppas, ning tunnistanud, et see mõjutas kõvasti tema huumorimeele arengut. Ruusil on inimelu koomiliste aspektide nägemiseks silma üksjagu rohkem kui eesti novellistidel keskmiselt.

Muidugi pole põhjust kõiki raamatu tekste tingimata novellideks kuulutada. Mitmeid olekski õigem pidada juttudeks, sest nii mõnelgi on saba allapoole, puänteerimine pole olnud alati omaette eesmärk. Autor ise pole ilmselt žanri pärast pead valutanud ja arvata võib, et jutte kirjutab ta pigem selle pärast, et pikemaks süvenemiseks, mida nõuab näiteks romaan, pole lihtsalt aega. Jutud näivad olevat sündinud justkui muu tegevuse kõrvalt ühe jutiga, kui õnnestub mõni tund keskendumiseks näpistada. Ranges vormis või viimseni viimistlemise tahtes ei saa Ruusi kuidagi süüdistada. Lood tunduvad nagu „torust tulnud” ja enam-vähem niisugusena, nagu nad sündisid, ka trükki läinud. Vaevalt on karta, et mõni tekst, mis teisel lugemisel võib-olla enam kuigi tihe ei paista, mõnes järgmises väljaandes ümber töötatud kujul ilmuks. See on pigem hea, sest ega Tuglas ka oma novelle alati just paremaks teinud. Või Suits oma luuletusi. Vahel nii, vahel naa. Teksti headust ja iseäranis värskust ei saa mõõta selle loomisse pandud töötundide arvuga.

Ruusi parimad jutud pärinevad viimastest aastatest. Siis sattus ta soone peale, leidis eriomase, huumori ja irooniaga vürtsitatud hääle, tegi ennast märgatavaks ja nähtavaks. Teatav süüdimatus ja pretensioonitus on boonus, mitte puudus. Siiski on hea, et raamatusse on võetud ka mõningad varasemad tekstid ning neidki, mis polnud varem ilmunud. Varasemad näitavad, kust Ruus jutukirjutajana teekonda alustas, uuemad aga seda, kuhupoole ta võiks teel olla. Viimase kohta ei tahaks veel ülearu palju järeldusi teha. Pole ju üldse võimatu, et endale juba ammugi filmitegijana nime teinud Ruus pöörab kino juurde tagasi ega leiagi aega jutte kirjutada. Mõni lugu kõlbab muidugi (lühi)filmi aluseks ka täitsa hästi. Stsenaristivilumus ja näidendi kirjutamise kogemus paistab välja nii Ruusi juttude dialoogide rohkusest kui ka stseenide ülesehitusest. Lihtsalt mänguruumi on kirjanduses rohkem, ei pea tingimata selle üle pead murdma, kuidas üks või teine asi kinolinal või laval tööle hakkab.

Ainult see on täitsa arusaamatu, mida see Toomas Raudam oma tuhande munni jutuga Ruusi raamatu lõpus teeb. Kirjandustänava vestlusringis rääkis Ruus, et Raudam on talle nagu mentor või nii, sunnib raamatuid lugema, ja kuna Ruus ei julge kõiki lugemata tagasi viia, siis ta ikka loeb, mida Raudam käsib. No ma ei tea. Ega siis selle pärast pea veel teise autori raamatusse pääsema. Raudam oleks võinud oma vanu munne Vikerkaarele pakkuda, ei noh, või minu poolest Loomingule. Obstsöönse sõnavara oskusliku kasutamisega saab Ruus ilma Raudamitagi hästi hakkama, „Big chill” on selle suurepärane tõendus. Korralik lädravaib ja asjakohane ropendamine. Selles stiilis jätkates saaks Ruus kindlasti kõvasti feimi juurde ka noore lugejaskonna hulgas, keda sedasorti kraam vastupandamatult tõmbab.

 

^[1] Režissöör Katrin Tegova sõi lapsena ajalehti. Eesti Ekspress 15. III 2023.

^[2] Abielu sai läbi: Katrin Tegova läks lahku endast 35 aastat vanemast kunstnikust Enn Tegovast. Kroonika 7. III 2024.

^[3] A. Kaljuvee, Katrin Ruus – kriitik, galerist, korraldaja, muusik. Eesti Päevaleht, 16. VI 2007.