andsin ära kõik
seda polnud palju
 
ühe korra käisin välismaal
nägin rootsi vanaemasid
kel ilusad pikad hallid juuksed

ema toppis mulle kaasa
vana koppand vatiteki
pistis pihku mõned eurod
ütles et pean sellega
hakkama saama ja hoidku ma
pastorihärra lähedale

tõstsin teki kodust lahkudes
salamisi taas spordikotist välja
esikunurgas niikuinii lasu kaltse
kott vajus lössi
venna kingad viigipüksid
võidund kraega valge triiksärk
pass ja mingi lapsik pudi-padi

jube häbi oli selle
tühja koti pärast
esimese asjana lõin need eurod
poes laiaks

peatusime kirikukooriga
ühes skolas
magamine põrandal

isegi magamiskotti pole kaasas
mis sul seal kotis siis üldse on
ta avas luku
kartulikrõpsud
mitu-mitu pakki kartulikrõpse

minu häbi varandus

pastor ütles mind vaadates ikka
küll sina pead olema
hea sööma peal

enda teadmata näitas ta mulle
milline on üks vaene hing

kui jumal on olemas
siis mul on tunne
et kõik otsused minu kohta
on ta teinud tühja kõhuga

mitte miski ei ole loogiline

jeesus külluslikus valguses
ravitseja ja leivaandja
ümmardajate keskel
lausa murettekitavalt kõhn

mina pimedas
kuueliikmelise perega
ühes lagunevas puitmajas
siuke mõnusalt priske

olen see spordikott
täidetud butafooriaga

üritan endiselt asjast aru saada
aga näitlejale jääb viimane ots
ikka kättesaamatuks
. . .

minu elus on toredad inimesed
mõistvad empaatilised sõbrad
ajame õhtuti juttu
kellel adhd kes aga kuskil
autismispektris

minu inimesed

ent ikka on see nälg
valguse järele

koguduses ma enam pole
olen nüüd lihtsalt vastuvõtlik

jalutasin ükskord mere ääres
mõeldes neile hallidele juustele
äkitsi pilvealune kuma
justkui nõtkutas mu põlvi
see tuli nii loomulikult
nagu ühe tõelise altari ees

ilus aga inimkauge ja külm
nõtkutas mu üheks
pisikeseks olendiks
. . .

üritan olla tänulik oma
sõprade eest

ent tajun öösiti nüüd rohkem
mingeid teisi väikesi hingi

ööliblikas põriseb aknaklaasil
ja mina krabistan
vana puitseina taga

 

Rohkem Tõnis Vilu luulet Loomingus nr 8