Tõnis Vilu: „Vana hing. Luuletused 2021–2023”.
Häämaa, 2023. 73 lk.

Tõnis Vilu luulekogu „Vana hing” on saladus. Me võime proovida loetleda märksõnu, mis kogus korduvad, aga sellest pole mingisugust kasu. Linnud, lilled, lapsed, kivid, luud – niimoodi kirjapanduna ei ütle need teose kohta mitte midagi, ja hullem veel, mõjuvad nagu mingid jaburad klišeed, millel pole selle raamatuga absoluutselt kõige vähematki pistmist. Me võime püüda kirjeldada hetki, kogemusi, tundeid, tajusid, mis Vilu tekstis justkui siin-seal vilksatades ja väreledes ilmuvad ja siis kaovad, aga see on kuidagi täiesti mõttetu, sest tegelikult näib siin olevat teoksil hoopis midagi muud, siin näidatakse meile seda, mis on enne hetki, enne kogemusi, enne tundeid – ja üldse tundub see kõik kuidagi täiesti mööda.

Me võime proovida analüüsida mõtteid, mida Vilu tekst väljendab, aga see plaan laguneb koost – need justkui ei ole mõtted, need on hoopis midagi füüsilist, mingi­sugused käega kombatavad asjad, mida siiski puudutada ei saa – ja üleüldse ei paista see kõige olulisem. Me võime proovida sõnastada luulekogu programmi, aga see on lihtsalt naeruväärne – ei ole mingeid põhimõtteid ega eesmärke, see vana hing justkui hõljuks kõigi võimalike mõtete ja lausete keskel, vaataks neid üllatunult, aga ei peaks mitte ühtki neist kinni; ta mõtleks nagu kusagilt seestpoolt, korraga kõikjal olles ja kõigele korraga.

Me võime öelda, et see luulekogu puudutab kõige sügavamaid, kõige valusamaid teemasid – surm, sõda, sõprus, lein, armastus, leppimine –, aga need oleksid tühjad laused, kasutud sõnad, sest see, mis siin on, näib tegelikult olevat hoopis mujal, sõnade vahel, tähtede keskel pragudes; tühikutes, mis on pilgeni täis ja mille kirjeldamiseks meil puuduvad vahendid. Me võime öelda, et need luuletused mõjuvad nagu Paul Celan Eestis aastal 2023, aga ka see ei ütle justkui midagi. Rääkida sellest, millest see luulekogu räägib, näib lihtsalt täiesti võimatu.

Aga ometi tundub, et see ei ole veel kõik – või et see on üleüldse alles algus. Sest „Vana hing” tundub nii nähtavalt, nii avalikult, nii rõhutatult silmatorkaval viisil ütlevat meile midagi muud mingisugusel teisel tasandil – näitavat hoopis kuhugi täiesti teises suunas –, et seda lihtsalt ei ole võimalik mitte kuidagi ignoreerida. Absoluutselt kõik selles näib olevat tehtud nii täiesti teistmoodi algusest peale, et lihtsalt peab olema veel midagi muud, mida otsida.

Kõigepealt torkavad muidugi silma kuupäevad luuletuste all ja fotod.

Kuupäevad luuletuste all – ja muide teises šriftis, teises paksuses ja tagatipuks kursiivis – võiksid loomulikult märkida luuletuste kirjutamise daatumeid. Ainult et milleks? Kas kirjutamise ajal on mingi tähtsus? On see mingi varjatud kood? Kui on, miks meile seda siis ei öelda? Või imiteerib see päevikut? Tõepoolest, numbrid jooksevad nagu logiraamatus. Ainult et nende järjekord ei ole sugugi kronoloogi­line, vaid täiesti segi löödud, numbrid teevad, mis nad ise tahavad, ja nende peamine ülesanne tundub lihtsalt olevat öelda iseennast – öelda: me oleme siin.

Ja fotod – see on juba täiesti eba­normaalne. Nad käituvad nii teistmoodi kui harilikult fotod luuleraamatus, et siin lihtsalt tuleb kahtlustada mingit plaani. Nad on kohmakad ja amatöörlikud. Nad on ebaühtlased ja halva kvaliteediga. Nad on liiga värvilised, liiga suvalised. Nad on võetud Google Mapsist. Nad pärinevad Instagramist – ja tagatipuks on raamatusse üle toodud ka sealsed ikoonid: kommentaarimullid, emotikonid, laigid ja send-nupud. Nad on liiga isiklikud, liiga konkreetsed, liiga jutustavad, liiga dokumentaalsed – samas kui raamatus räägitakse kõige abstraktsematest teemadest. Nad on kompositsiooniga, mis ei kannata mingit kriitikat. Nad mõjuvad nagu ­selfid. Nad kujutavad autorit ja tema kallimat, autorit ja tema sõpru. Nad ei seleta midagi, ei laienda midagi, ei illustreeri, ei jutusta – autori selfi kallimaga armastusluuletuse „a.-le” all (lk 46) ei aita meil seda luuletust paremini mõista, Google Mapsi aerofoto Mariupoli teatrist, mille alla oli kirjutatud sõna „дети”, luuletuse „palve 5” (lk 42) all ei räägi ju neist lastest, kellest räägib luuletus; luuletuse „naabri koer” (lk 28) all fotol ei ole naabrit ega koera, vaid kolmekordselt paljundatud nõukaaegse kortermaja uks; kassi­poegade uputamine luuletuses „palve 3” (lk 16) ei saa olla mingis seoses selle puruks pommitatud Bahmuti linnaga, mille fotot on tagatipuks jaganud Ukraina ametlik Instagram ukraine.ua; Pauluse kirikus Tartus ei saa olla see Hollandi kunstniku Bas Uter­wijki tumedate lokkidega Jeesus (lk 11), kes – ennekuulmatu! – on lisaks veel ka AI-ga loodud; taskunuga fotol lk 32 pole see taskunuga – pilt verise käega on selgelt lavastatud ega räägi sugugi neist, mida „mina” luuletuses nii „hellitlevalt kogub”; ühesõnaga, need fotod ei täienda kuidagi luuletuste tähendust sel kombel, nagu me harjunud oleme. Aga samal ajal on nad siiski täiesti ilmselgelt kujundatud – nende seriaalsus, kord horisontaalis, kord vertikaalis, ei ole mitte midagi juhuslikku, nende paigutus, mis süstemaatiliselt teisele lehele üle valgub, on täiesti rõhutatult tahtlik. Ja lõpetuseks, nagu arvata oligi – see on tiitlipöördelt näha –, on nad raamatusse valitud autori enda poolt, „pärit Tõnis Vilu erakogust”, niisiis, nad on autori ja mitte kujundaja kavatsus. Ühesõnaga, neid fotosid ei ole siia vaja selles mõttes, nagu fotosid on vaja luuleraamatus tavaliselt. Nad ajavad siin oma asja, on siin iseendana. Need fotod ei toeta siin teksti, ei ole neile mingil viisil visuaalseks kommentaariks – vähemalt mitte sel kombel, nagu me harjunud oleme. Need fotod on siin sellepärast, et öelda: pilt on kirja osa.

Aga olgu, võime veel mõelda, et kuupäevad ja fotod on paratekstuaalsed elemendid ja need ei puutu ikkagi päriselt asjasse. Või et nende taga on mingisugune intuitsioon, aga samas võivad nad olla ka juhuslikud. Kuid juba hoopis kummaline on see, et isegi siis, kui need kinni katta ja vaadata ainult teksti, oleks ka luuletused ise, üksi, ikkagi mingisugusest täiesti teisest ainest.

Kuigi kõik on tehtud puhtalt tekstuaalsete vahenditega, kuigi Tõnis Vilu käsutuses ei ole muud kui paber, tähed ja paar sümbolit, toimib kogu aeg mingisugune – optiline? füüsiline? ruumiline? ajaline? keemiline? – illusioon. Näiteks võib ju öelda, et need luuletused algavad kõik kuidagi nii, et me justkui peaksime teadma, mis enne algust oli – „vaatasime hoopis linde” (lk 50), „seal ma lõpuks kasvan” (lk 10); määrsõnad „hoopis” ja „lõpuks” kõik juba eeldavad midagi –, ja asi ongi lihtsalt selles, aga siiski on mingil teisel tasandil tunne, et me oleme autoriga samas ruumis.

Või siis näiteks võib ju öelda, et need luuletused lõpevad kõik justkui poole pealt – „samal ajal seisab vesi kuskil seal põhjas on viimane tilk / viimane kohus mina – – ees” (lk 59), „tahan / olla sulle veelgi vanem vend olla täielikult veendunud / et aeg ongi sõber – – ja nüüd” (lk 27) –, ja see justkui selgitakski kõike, aga siiski on mingil teisel tasandil hoopis tunne, et need luuletused kõlaks justkui kogu aeg, ka siis kui nende vahel on paus.

Või siis näiteks võib ju öelda, et Vilu (jah, just Vilu) on otsustanud „küljendada” need luuletused nii, et nad mõjuvad peaaegu, nagu nad oleksid Wordi justify-käsklusega tehtud (aga tegelikult ei ole), või siis, et nad nagu kõiguksid meelega luule ja proosa piiril (read on murtud, aga nii vähe, nii tillu­keste tühikutega paremas servas, et see on alguses peaaegu märkamatu, ja samas rõhutab luulelisust peaaegu kõigi luuletuste ootamatult lühike viimane rida), või siis, et nende luuletuste ümber oleks justkui nähtamatu raam, et siin käiks justkui teadlikult mäng mingisuguse võimalusega, ja selles ongi kogu nali –, aga mingil teisel tasandil mõjub see nii, et ma näen järsku luuletust kui midagi füüsilist; kui midagi, mis on oma kehast lahutamatu.

Või siis näiteks võib ju öelda, et selle „mina” piirid, kes siin räägib, on tihti udused, arusaamatud, hoomamatud, verbid pöörduvad nagu ise tahavad, asesõnad liiguvad oma suva järgi ringi – „anna ära see vähenegi armastus mis mul on ma ei saa ise” (lk 31), „otsisin uksepiidale nõjatudes rahva seast mind otsiti / üle õla kiigates” (lk 30), „leban aasal pika rohu sees sumiseb ja kuumab” (lk 9), „küsimus on vaid millisest otsast lõpuks sulgeda suu” (lk 49), „oleme üksteisele hingamise / ääred“ (lk 14) – ja see mõju tulebki sellest, aga siiski on mingil teisel tasandil hoopis selge tunne, et luuletuste lugeja on siin sama palju nende luuletuste tegija kui Tõnis Vilu.

Või siis näiteks võib ju öelda, et mõte on siin ennast kuulamas, otsimas, alles vormumas, või et luuletus kuidagi laotub laiali teisel viisil, kui me harjunud oleme, kuidagi väikesi tajusid pidi, mõtteid pidi enne mõtteid, seal, kus ei ole seda jõutud veel suurte sõnade korda seada –, aga mingil teisel tasandil on lugejal tunne, et autor just avastas selle, või ei, et ta avastab seda, millest ta räägib, just praegu koos meiega – ja mitte nii, et luuletaja mõtles kusagil kaugel jumalate juures luuletuse välja ja siis tuli ja kinkis selle meile.

Või siis näiteks võib ju öelda, et aja ja ruumi liigendust tajutakse siin mingites meile tundmatutes kategooriates – „aeg saadakse kuskilt / kuskilt alt sügavalt [—] tema / hääl murdus kaua – – liiga kaua see tähendab üles” (lk 48), „hingamine on tulele lähemal kui mina” (lk 22), „kakluse peegeldus / mureneb kõrkjates” (lk 21), „mu silmad on õnnest nõgusaks vajunud” (lk 24) –, ja asi ongi selles, aga mingil teisel tasandil on hoopis tunne, et siin on muutunud ka üks teistsugune liigendus, see, mis valitseb maailma ja luuleteksti vahel.

Või siis näiteks võib ju öelda, et siinsetes luuletustes ei kasutata mitte kunagi kirja­vahemärke, süntagmade piirid on hägusad ja tähendus muutub vastavalt sellele, kuidas lugeja otsustab teksti interpreteerida – „tead ju küll merd kasvades kas üksi või sõpradega koos” (lk 27), kas see on „tead ju küll merd, kasvades”, „tead ju küll merd kasvades”, „tead ju küll merd kasvades kas üksi”, „tead ju küll, merd kasvades” või veel midagi muud? –, ja sellega ongi küsimus lahendatud, aga mingisugusel teisel tasandil on ikkagi kummaline tunne, nagu need tekstid oleksid elusad, avatud, liigutaksid meie silme all ja laseks soovi korral ennast muuta.

Või siis näiteks võib ju öelda, et tekstis kasutatakse läbivalt kummalist kahekordset mõttekriipsu, mis käitub teisiti kui tähtis, eneseküllane mõttekriips ja mõjub korraga kui punktiir ja katkestuse märk,^[1] mis lõikab lakkamatult läbi ühe juba sündima hakkava mõtte ja viib teksti hoopis mujale, ja asi ongi selles –, aga mingil teisel tasandil on samas hoopis tunne, et siin räägib meiega autor ilma kirjanduse õigustuseta, ta ei pea ennast iseenesestmõistetavaks, ta mõtleb iga sõna juures, mis kombel tal on õigupoolest võimalik maailmas olla; kuigi ta räägib „suurtest asjadest”, on ta kokkuvõttes täpselt sama väike kui meie.

Või siis näiteks võib ju öelda, et siin ei kasutata mitte ühtegi suurtähte ega mitte ühtegi punkti ja samuti ei ole luuletused selge ülesehitusega mõttekäigud, vaid justkui libisevad mingeid muid impulsse järgides mööda sõnade väliseid külgi – „ploomimaitse suus väga kiirelt veetakse taas üle jõe” (lk 43), mis alustel näiteks selle luuletuse alguses üks mõte teiseks üle läheb, peale selle, et need sõnad on lihtsalt samas ruumis koos? –, ja asi ongi selles, aga mingil teisel tasandil samas mõjub see hoopis nii, et mitte ühtegi rida sellest kogust ei saa tegelikult tsiteerida, sest nad on hoopis millegi muuga ühes tükis.^[2]

Või siis näiteks võib öelda, et see tekst käitub kuidagi nii, et see „mina”, kes siin räägib, ei tea millestki midagi, tal pole meile jagada mitte mingisugust poeetide kõrgemat teadmist, ta ainult kobab, otsib, tajub – „tõeliselt üks suhe katsu aru saada valged ja karedad / pilved – – nagu – – väiksed loomad ja küljed värisevad / hingates sama õrnalt” (lk 69) –, ja asi ongi selles, aga mingil teisel tasandil on hoopis tunne, et siin on selline autor, keda meil pole võimalik mitte ainult imetleda, nagu me lugejarollis harjunud oleme, vaid kellele on võimalik vastata.

Või siis näiteks võib öelda, et see tuleb äratuntavatest reaalidest –„karlova” (lk 23), „maarja ja pauluse kirik” (lk 11), „pool ­tartut” (lk 46) või „hetzeli tänav” (53) –, ja sellega ongi kõik selge, aga mingil teisel tasandil on hoopis tunne, et see, kes meiega räägib, ei ole luuletaja – see on Tõnis Vilu.

Või siis võib öelda, et siin on tõesti palju ilusaid tundeid, siirust, isegi naiivsust: „puhtas hinges me mõlemad” (lk 46), „olen valmis / võitlema heade tartu inimeste eest” (lk 66); või siis hoopis, et siin on kõnekeelt ja slängi; „väntsutab” (lk 60), „fb-foto” (lk 58), „ei meeldi see / paugutamine enam” (lk 50), „olen / karjunud ja munniks hüüdnud mehi” (lk 64), ja asi on selles, aga mingil teisel tasandil on miskipärast naljakas tunne, et need siin pole lavastatud luule-tunded, vaid see on reaalne.

Või siis näiteks võib ju öelda, et need luuletused on kõik lühikesed, kandilised ja kirjutatud justkui mingisugusesse klotsi ja asi on selles, aga selgelt on meil kusagil teisel tasandil hoopis tunne, et need tekstid on nii õrnad, et nad võivad igal hetkel kaduda.

Või siis võib öelda, et siin räägiks justkui keegi, kes on väga habras – „kvetiapiin” (lk 53), „paanikahood” (lk 22), „terve päeva pole endale haiget teinud ennast sõimanud” (lk 38) –, ja asi ongi selles, aga hoopis mingil teisel tasandil on tunne, et kõik harilikud luuleanalüüsi instrumendid, näiteks kõik need rahulolevad, mitte milleski kahtlevad sõnad nagu „jamb”, „lüüriline mina”, „trohheus”, „stroof”, „siire”, „vabavärss”, „proosa­luule”, „kujund”, „autobiograafilisus” ja nii edasi ja nii edasi – kõik tunduvad siin järsku täiesti mõttetud – nendega kirjeldati mingit teist luulet.

Või siis näiteks võib ju öelda, et kui seda luulekogu proovida lugeda kõva häälega, siis oleks see hääl täiesti monotoonne, intonatsioon ei muutuks, tõuseks ega langeks mitte kuskil ilmekalt – aga mingil teisel tasandil on siin tunne, et see siin ei ole „luulekeel”, vaid et see on sõnum.

Ühesõnaga, kõik need sotsiaalmeedia­teksti toimimist iseloomustavad omadused – jah, muidugi, täpselt seda need on – on siinses paberile trükitud luules esile toodud nii rõhutatult, nii selgelt, nii käega­katsutavalt, peaaegu füüsiliselt; see imitatsioon on nii tugev, et vormi küsimusest saab omal kombel raamatu sisu.

Ja miskipärast meenub see, mida Tõnis Vilu ütles oma loengus „Tulevikust põhjas” Paul Celani kohta (tsiteerides Werner Hamacheri): „Need ei ole kujundid millegi ilmestamiseks, need on kujundid kujundlikkuse kohta; need ei ole pildikesed maailmast, vaid pildid piltide loomisest; ei ole häälte ülestähendamine, vaid luuletusse söövitatud häälte loomine.”^[3]

Aga võib-olla seda see raamat kokkuvõttes tahabki meile öelda? Et luulet ei saa enam teha niimoodi? Et kui tasapinnaline paberraamat ei jaksa enam kanda tema õlule pandud immateriaalsuse koormat, siis aitab meid, kui minnagi täiesti mööda, kirjutada järsku hoopis teises suunas, võluda teksti sisse vertikaalsus, visuaalsus, täiesti teised tekstuurid? Et kui kirjandus näib olevat iseenda igavikuruumi lõksu jäänud, siis päästab meid, kui teha selle osaks ajajoon, tindi keemiline koostis, sümbolid, millega me telefoni kiireid kirju toksime – kõik see, mis ei puutu üldse asjasse? Et kui me oleme kõik võrdselt hädas hoopis millegi muuga, kui kellelgi ei saa enam olla poeedi hoiakut, siis saame ikkagi hoida kinni hoopis millestki muust, käegakatsutavast – värvidest, kuupäevadest, kellaajatemplitest? Et kui meil kellelgi pole enam võimalik rääkida mitte midagi kusagilt kõrgemalt, kui me oleme kõik selles koos, siis kaitseb meid see, kui jätame sügavuse ja kinnitame sõnad üksteise külge servapidi? Et kui me ei suuda seda kõike enam mõistusega võtta, siis saame sellest välja, kirjutades luuletusi õrnusega, ikoonidega, isikukoodidega, sõnumitega, diagonaalidega, meeltega? Et kui meil on kahtlus, kas reaalsetele inimestele, kes me oleme, oma passiandmete, aadressi ja selfi-näoga, on veel üldse võimalik luuletada – rääkida isiklikult, inimeselt inimesele, ja mitte luuletajalt lugejale –, siis ühendab meid taas teistega teksti materiaalsus, miski, mis tekitab tunde, et miski on veel päris. Et kui me elame „keskkonnas, mis on [—] iiveldamapanevalt tehislik, vahendatud ja fiktiivne”,^[4] siis saame taas hingata, kirjutades „otse veeni”, nagu me ei teakski, et kirjandus on olemas? Et kui „tulevik on olevikku kokku varisenud, kui me oleme lõksus struktuurilises suletuses, kui meil pole siit isegi kujutluslikku välja­pääsu – kui väljapääsust pole võimalik isegi mitte mõelda”,^[5] siis hoiab meid see, kui teeskleme kõigi struktuuritunnuste hülgamist, teeme näo, nagu tegeldaks siin hoopis millegi muuga?

Raamatu „Vana hing” ilmumist saatev pressiteade ütles: „Luulekogu üldteema on tõukunud küsimusest, mida tähendab olla vana hing.” Sellest see tõepoolest tõukub, kõik need 69 luuletust otsivad üksteisele järel sellele küsimusele vastust. Mida see täna tähendab? Aga mida see tähendab nüüd? Mida see tähendab 15.10.22? Mida 03.10.21? Mida 11.01.23? Millest sa mõtled täna, kui sa mõtled vanast hingest, Tõnis Vilu?

Aga tegelikult on selle raamatu kaanel lisaks pealkirjale ka alapealkiri „luuletused 2021–2023”. Justkui oleks vaja rõhutada – ja see on kummaline, sest keegi ei kahtlusta ju, et Tõnis Vilu avaldaks näiteks mikrolaineahju kasutusjuhendi –, et need on luuletused, ja rõhutada – ja see on jälle kummaline, sest on ju kerge vaevaga näha, et Tõnis Vilu on kõik oma luulekogud kirjutanud paari aastaga –, et nad on kirjutatud just nende aastate jooksul. Ja veelgi kummalisem on, et sellel raamatul on kaks täiesti ühesugust tiitellehte. Mitte üks suur ja üks väike, nagu raamatukujunduses vahel ikka ette tuleb. Ei, täiesti identsed. Justkui esimene alustaks täiesti traditsioonilisel viisil seda luulekogu, aga teine tühistaks selle, hakkaks justkui täiesti nullist pihta, kustutaks kõik ja hakkaks alles aimamisi kobama, mis on sõna „luuletus” tähendus.

Sellessamas loengus pealkirjaga „Tulevikust põhjas” rääkis Tõnis Vilu veel oma vanemad koonduslaagris kaotanud Paul Celanist: „Celan tahtis oma edasisest luulest rookida kõik ilustused. Ta ütles, et arvestades kohutavaid minevikusündmusi, peaks saksa luule muutuma kainemaks, faktuaalsemaks ja hallimaks. Meenub siinkohal kuulus Theodor Adorno ütlus: pärast Auschwitzi pole luuletuste kirjutamine enam võimalik – ehk pärast jubedusi on ilulemine kohatu, kui panna teistesse sõnadesse. Ja paistab, et Celan püüdis leida sellele mingisugust lahendust. [—] Ma arvan, et see kainus, faktuaalsus ja hallus, millest Celan rääkis, ei ole mõeldud millegi negatiivsena, või isegi millegi tasapindsena, ei ole mõeldud millegi allasurumisena, võib-olla mingil määral kärpimisena. Aga Celan katsus pigem leida sealt mingit uut algust mitte ainult saksa luulele, vaid ka iseendale. Uut algust luulele, mis on tulnud läbi, välja, sellest minevikust. Kainuse, faktuaalsuse ja halluse võiks siis kokku võtta ühe sõnaga – päris. Et luule oleks päris. Ja et see oleks austav.”^[6]

Ja võib-olla see ongi see, millest see raamat kokkuvõttes räägib. Sest me ju teame, mis aastad need olid. Kuidas kõik, mis oli, kukkus järsku kokku. Kuidas mitte millegi jaoks ei olnud järsku ei sõnu ega vorme. Kuidas selleks, et ellu jääda, polnud kellelgi ühtki muud võimalust kui taas „oodata enda südamikku” (lk 35), olla „nagu kodu keset – – nagu kodu” (lk 33), elada taas sissemurdumises (lk 22), iseendasse langemises (lk 65), läbi lillesüdame kukku­mises (lk 64), „unistusse nagu lind oma noka vahele” minemises (lk 65), „endale piisavalt lähedale” pääsemises (lk 13), hämarusse kadumise avanemises (lk 13). Ja võib-olla seda see saladus tahabki – tõmmata maha kõik viimased tähenduskihid, mis enam ei tööta, proovida jälle olla kuidagi päris – austav. Panna meid vaatama tähti jälle kummastunult, nagu taevakehasid, nagu staare, tunnusmärke, nagu märguandeid, nagu oktoobrilaste rühma – olla tekst, mis on jälle ka natuke tähendus.

 

^[1] Näiteks selgitab kirjanik, õppejõud ja režissöör Carl T. Rogers, et filmistsenaariumi käsikirjas kasutatakse kahekordset mõttekriipsu siis, kui on vaja märkida kellegi sõnade järsku katkestamist teise tegelase poolt. How to Use Dashes in Screenplays. YouTube 5. VIII 2020.

^[2] Sarnast mõtet on väljendanud ka Aare Pilv oma arvustuses kogule „Kõik linnud valgusele”: „See kõlab triviaalsena, kui need tükid niimoodi teksti ja raamatu koest välja tõsta. Kui üldse, siis peaks tsiteerima kogu teksti.” A. Pilv, Tänukiri. Vikerkaar 2022, nr 7–8, lk 169.

^[3] Suur Futuroloogiline Kongress: Tõnis Vilu. YouTube 6. V 2024.

^[4] S. Nurklik, Kirjandus ei mõju enam. Sirp 5. V 2011.

^[5] J. Tomberg, Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime. Studia litteraria Estonica 24. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023, lk 17.

^[6] Suur Futuroloogiline Kongress: Tõnis Vilu. YouTube 6. V 2024.