Must-toonekurg

pikutan, põlved lõua all,
ta samblaga vooderdatud pesas.
 
kurg on lahkunud. võtnud kaasa
alla kugistatud pojad,
 
maandunud naftatankerile
puhkama. see viib ta kaugele.
 
taevas kõnnib paljajalu merepinnal
ja saab sillaks.
 
vanaemad, Linda ja Ene,
helklevad hetkeks,
 
mere seep vahutab, nad pesevad end.
 
üks neelas alla tütre,
teine poja.
 
kõik ilu on kasulik, informeeriv.
 
ilu analüüsimine hävitab
ilu, kõik ilu, iga Kronos sünnib süütuna.
 
pikutan samblaga vooderdatud pesas.
ema ei neelanud mind alla.
 
suusatasin vasikalauta, emale külla.
 
oma juustega püüdsin nöörida kinni,
vaigistada, hämarama
 
valjema mälestuse koonust.

 

Rohkem Triin Paja luulet Loomingus nr 1