Tarmo Teder: „Surmajutud”.
EKSA, 2023. 197 lk.

Kui arvepidamine just sassis pole, on „Surma­jutud” kuue romaani ja paari luule­kogu kõrval Tarmo Tedre kaheksas jutukogu. Kahel korral on teda pärjatud Tuglase novelliauhinnaga. Vaadates tema teoste mõningaid varasemaid pealkirju, on näha, et lugejat kergete teemadega ei hellitata, tegemist on läbinisti karmi otse­ütlejaga: „Ahistuse jutud”, „Tumedad jutud”, „Keede­tud hinged”, nüüd siis „Surmajutud”.

Surm on siinses jutukogus tõesti pea igas loos ühel või teisel moel platsis, kuigi kõik ei sure joonelt maha. Raamatu esimene pool sisaldab Saaremaa meeste elukäike, igaühele on pühendatud oma jutuke. Inimsaatustega on haaratud sajandist veidi pikem ajalõik, aga elukäigud on kõigil ühtmoodi sünged ja lõppevad surmatunniga. Sellest ei pääse ükskõik mis aastakümnel sündinud tegelased.

Võib oletada, et lugude ajendiks on olnud reaalsete inimeste elulood, sel juhul võiks kogumikku pidada ka väikestviisi kodu-uurimuslikuks teoks. Kõik need elukäigud on tugevalt seotud ajaga, mil lugude kangelastel maailmas hakkama saada tuli. Esimeses loos räägitakse talurahva mässust Saaremaal ja selle kurbadest tagajärgedest ühele osavõtnule, Iridonile (maakeeli ­Riidule). Teises loos saab Vabadus­sõjas juhuslikust kuulist surma noor Saaremaa poiss Priidu, kelle surnukeha tuli piiri tagant Pihkvamaalt saare mulda toimetada. Järgmises jutus jõutakse aastasse 1941, Riidu järeltulijate elujärje juurde punaste ajal ja võimude vahetumise tuulepöörises. Viimane jutt on otsaga tänapäevas ja pajatab ennast töö ja viinaga ära ajanud mehepoja ihuhädadest. Kogumiku ülejäänud palad on teist masti, suuremalt jaolt kultuuriajakirjanduses varem ilmunud.

Millegipärast ootasin, et raamat on tervenisti Saaremaa meeste elulugudele pühendatud, aga neid oli ainult neli. Oleks mõned sellised juurde kirjutatud, oleks teos ehk kontseptuaalselt ühtlasem. Kuid nagu Saare maakonna raamatukoguhoidjatelt kuulda, on kohalik rahvas sööda kenasti alla neelanud ja laenutab oma kandi asjust pajatavat teost hoolega, boonusena loevad nad läbi ka muud novellid, mis neil ehk muidu oleks lugemata jäänud.

Tarmo Tedre juttude läbiv tegelaskuju on keskeast veidi üle libisenud meeste­rahvas. Ta pole veel vanaätt, aga paremad päevad on tal enamasti seljataga. Napsuklaasi ei sülita, tööd ei karda. Elab tavaliselt maakohas, kuigi mitte alati, ei salli sotse, reformikaid, Euroopa Liitu, tal on kindel ettekujutus, kuidas ilmas asjad peaksid olema, ja et nad nii ei ole, tekitab vimma. Peas on neil sageli udused mõtted nagu väikesed pilvekesed, millest nad püüavad sotti saada, ja mõnikord jõuavad nad oma pingsa mõttetöö tulemusel mingi ülimalt veidra teoni. Teder püüab oma lugudes traditsioonilise eesti mehe arupidamise ühendada globaalsete ideedega ja sellest sünnib omapäraseid konstruktsioone. Veidrat sündmuste ahelat käivitavaks jõuks on tihtipeale soov oma elatustaset tõsta, sest suurem osa tegelasi elab peost suhu, nende sissetulekud on numbrilise täpsusega kirjas. Nad tahaksid ju mõned õlled kuus rohkem osta, kui neil parasjagu võimalik. Kui mitte õlut, siis midagi muud. Inimestel on himud, mis alati käivad neil üle pea, olgu selleks maine vara või ahvatlused naiste ja napsu näol. Mõni natuke noorem ja ärksam püüab börsil aktsiatega kaubelda või üritab oksjonitelt investeerimise eesmärgil kunstiteoseid omandada. Väeteenistusest jooksus käinud kunstihuviline lõpetab Interpoli poolt tagavotsitavana, tema surnud vanaisa annab talle teispoolsusest investeerimisalast nõu ja omaenda kartseriseintele tekitatud taiesest teeb ta moodsa virtuaalse e-kunstiteose. Õhkõrn piir, mis eraldab enam-vähem normaalselt toimivat inimest vaimuhaigest, on kõneks mitmes jutus.

Teine mees kolib segastel asjaoludel puu otsa elama, laseb naisel endale sinna õlut vinnata ja üritab lehtede sahinas oma vastasseise maailmaga selgeks mõelda. Päriselt sellest asja ei saa, aga mingi kerge panteismivaim asub mehesse siiski elama ja edaspidi on ta loomult leebem. Mõni mees on tegelikult naine, mõni maandub oma soovis pensilisa saada vaimuhaigete kinnipidamiskohas, levinud protestiliik paljude asjade vastu on enese aadama­ülikonda koorimine, üks mees on ühiskonnas levivatest väärtusnormidest nii seestunud, et laseb ennast unenägude pärast pedofiiliks tembeldada. Ja nõnda edasi.

Tedre õnnestumised on suuremad seal, kus jutud on napimad, ahtama vormiga, kus kõike üksipulgi üle ei seletata ja antakse lihtsalt fantaasiale vaba voli. Sellised jutud on autor koondanud raamatu lõpuossa, mis on õnnestunud valik, sest jätab kogumikust kokkuvõttes soodsama mulje kui alguspoole mastaapsemad koduloolised jutustused.

Kuigi sündmustik on juttudes täiesti olemas, niisama ilma faabulata mõtisklemisest need ei koosne, ikka midagi juhtub ja tihti­lugu ennekuulmatuid asju, mis harilikku tuima rada kulgevaid elusid täiesti teise suunda veavad, on need jutud üles tähendatud omapärases monotoonses laadis, mis teeb lugemise vähemalt mulle vaevaliseks. Teisalt markeerib see monotoonsus kujutatavate tegelaste raskepärast sisemaailma usutavalt. Näiteks pikemapoolses loos „Lindudele lähemale” on terve jutt täis korduvaid mõttekäike, mis õieti kuhugi ei vii, vaid illustreerivad kujukalt inimese pea sees olevat korratut ja ringitammuvat mõtterägastikku, mis püüab oma minast ja maailmast sotti saada, sinna vahele aga lõikuvad kõiksugu muud uiud aiaäärte niitmisest, ammustest juhtumustest ja inimeste poolt ära trööbatud loodusest.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Tarmo Teder annab hääle üldiselt põlatud sootsiumile – vanale valgele mehele, kes on juhtunud sündima Eestisse, ühiskondlike ja ajalooliste mullistuste keskele, mis on nad elu äärealadele surunud. Ilmselgelt kuulub autori poolehoid neile. Kas ka lugeja oma, sõltub muidugi lugejast – kui need jutud satuksid kätte vanale valgele mehele, oleks ta õige rõõmus, kas aga õlleklaasi ja pensipäeva ootuses sellise mehe jalg raamatukogu uksele astub, on õige kahtlane. Rikswebi andmetel on autoril meessoost lugejaid siiski tavapärasest enam, harilik proportsioon mistahes raamatu laenutajate koguhulgast on umbes 10–15 protsenti mehi, Tedrel on see suhe palju võrdsem, küll mitte pooled, aga umbes 30–40 protsenti tema raamatute laenutajatest on mehed.

Tänapäeva kirjanikele heidetakse ikka ette vähest sotsiaalkriitilist närvi. Seda puudust Tedrel ei ole, ta oleks nagu kibestunud Delfi kommentaatorite ilu­kirjanduslik inkarnatsioon, teeb nad mõistetavaks, natuke tunned ehk kaasagi, aga ikka mõtled – miks ometi ei saa mehed oma aluspüksegi pestud ja alati on kõiges süüdi teised, seevastu naised peavad hakkama saama nii enda kui oma mehe alukatega, kasima ja koristama, või siis mehe puudumisel juhtima autot, traktorit, enda ja teiste kiiva kiskuvat elu, ikka nii, et see vähegi rööpas püsiks. Küllap on need ilmaasjad nii kord juba seatud. Ega Tedre lugudes naised puudu, nad on täitsa olemas, just sellised mõistvad ja kõike näinud, kõigega hakkama saavad. Või siis sellised, kellest veel vähem juttu tehakse kui taolistest meestest – joodikud, iga mehega voodisse minejad, kõigest on neil ükskõik, andke ainult nikku ja viina.

Kui Tedre temaatikat, lugejaskonda ja järjekindlust kirjanduspõllul võib igati kiita, on siiski üks asi, mis mulle rahu ei anna. See on tema kirjutiste stiil. Selge see, et igaühel on see oma ja selline, nagu talle loodud. Aga ikkagi, see eriskummaline tuimus, aeglus ja raskus, mida mina selles näen, et justkui väga raskete sammudega, takerdudes kõnnib ta, laused oleks ka nagu tammepakust välja tahutud, sellised kohma­kad puuslikud, või nagu sõuaks keegi aerupaadiga laial jõel vastuvoolu, aeglased, tugevad tõmbed, aga edasi liigub natu-natuke.

Igatahes on tegu väga eestlasliku teosega. Just sellisena me oma maad ja rahvast ette kujutame – pikaldased, õllemaiad inimesed, kes oskavad veel teha muistseid töid, vaatavad öösiti tähti ja mõtisklevad ilmaasjade üle.