Tiit Aleksejev: „Taevaminejad”.
Varrak, 2024. 292 lk.

Tiit Aleksejevi ristisõjaromaanide tsükkel on õigupoolest üks suurejooneline ette­võtmine, omamoodi elutöö. Sealjuures pole need mitte rõhuvalt kogukad köited, mis ilmuksid kärtsuva kahuritulena, vaid sootuks kerged ja detailitundliku miniatuuri­meisterlikkusega nikerdatud raamatud, mida saadab pigem kerge mõõgatärin, relvavendade ja äraandjate sosinad öös.

Nagu Aleksejevi ristisõjasarjaga tuttavam lugeja juba arvata võib, ei jõua kuusteist aastat tagasi teele asunud seltskond ka sarja neljandas raamatus „Taevaminejad” lõplikult kohale: sarnaselt ristisõja endaga kipub algselt triloogiaks kavandatud sari omal köitval kombel venima ja valguma. Esmapilgul võiks ju arvata, et tegemist on tavapäraste seiklusromaanidega, mille­taolisi (nii nõrgemaid kui ka väga häid) on juba varem kõvasti loetud, kuid iga järgneva teosega on Aleksejev seda ette­kujutust osavalt murendanud. Esimeste raamatute sõjakärast ja seiklustest saab ruttu hämar spioonikirjandus, kus relvajõust ja vahvusest olulisemad on salajased kokkulepped, poliitiliste mängijate motiivid on ähmased ning reetmine tavaline. Aga viimastes raama­tutes jääb seegi tagaplaanile ning aina olulisemaks muutub isiklikum, pihti­muslik dimensioon, millega kaasneb sisendus­jõuline stiil, kus olulisel kohal on minajutustaja teadvuse vool.

Hingevõitlus

Esimest ristisõda käsitlevas romaanisarjas on Aleksejev tegelenud elu mitmesuguste tahkude kõrvutamise ja segamisega. Piirid maise, taevaliku ja hingeelulise vahel hajuvad ning sfäärid põimuvad üks­teisega. Sõjakirjeldused vahelduvad kristlike jutlustega, sõjanõukogu isandate vaidlused müstiliste unenägude ja filosoofiliste mõtisklustega. Aleksejev suudab sealjuures vägagi õnnestunult edasi anda keskaegse inimese mõtteviisi, kus religioon on imbunud kõikidesse sfääridesse. Samas kõnelevad tema tegelased omal käänulisel viisil ka veenvalt inimeseks olemisest üldisemalt.

„See oli hingevõitlus, hinges toimuva lahingu võrdpilt!” kuulutab õpetatud vend ristisõda kommenteerides (lk 19). Sarnaselt Dante seiklustega läbi põrgu- ja paradiisi­ringide ei ole ka ristisõdijate seiklused pelgalt füüsilised, pelgalt see, mida silm seletab. Keskne on hoopis inimene keset sõjamöllu, tema vaimsed läbielamised ja hingeline areng. Sõda ise ja sõjakäik võõral maal avavad sootuks teistsuguse vaimse ruumi, kus saavad võimalikuks teisenemised, avastused ja ümbermõtestamised, mis mõnes muus maailmas oleksid täiesti võimatud.

Ühelt poolt tähendab see kõikvõimalikke vaheolekuid, tavapäraste heakskiide­tud toimimisviiside seiskumist: kogu ristisõda näib toimivat mingis moraalitus ruumis, kus alatud lükked ja patused kombed saavad loomulikuks elu osaks, ilma et end sellepärast eriti halvasti peaks tundma. Teisalt sunnib sõda märksa teravama pilguga uurima iseennast ja mõtestama põhjalikumalt oma kohta ühiskondlikes hierarhiates, isiklikes suhetes lähedaste ja vähem lähedastega ning mõistagi silmitsi Jumalaga. Ja sageli on selle sisevaatluse tulemuseks just hierarhiate traditsioonilise toimimise kahtluse alla seadmine.

Ometi jääb vahel mulje, et sõja ränk, räpane, rusuv mõju on jäetud kuhugi loori taha. Pained on eeterlikud, hõljuvad ning lugejani ei jõua sõjategelikkus terves oma võikuses. Eriti praegusel ajal, kus erinevad konfliktikolded ja laiaulatuslikud geno­tsiidid on meile iseäranis lähedal, ei tohiks unustada, et sõda – surmad, sandistumised ja vaimne armistumine – on üdini päris ja mitte pelk mõttemäng, filosoofiline harjutus.

Väike inimene ja suur mäng

„Taevaminejate” fookus pole aga suunatud üksnes inimese emotsionaalsemale siseelule, vaid samavõrd ka sellele, kuidas (iseäranis sõjaolukorras) indiviid kõrgemate institutsioonide, sõlmes situatsioonide ja looduse kõiksuse ees kokku tõmbub ning temast saab üksnes laevuke, mida maailmameri siia-sinna pillutab. Just säärases äärmises pingeolukorras joonistub välja kõik see, mis ühe inimese üle valitseb, teda käsutada ja piirata võib: alustades ristisõja tähtsamatest ninadest (krahvidest ja parunitest) ning hämaramatest mängijatest (kirikutegelastest ja salakuulajatest) ja lõpetades kohalike tingimustega (vallutamatud kindlused ja uskmatute relvajõud) ning loodusliku paratamatusega (kõrbed, mäed, loodusnähtused) – sinna juurde mõistagi kõikvõimalikud jumalikud märgid ja taevane hukkamõist.

Raamatu peategelast Dieterit iseloomustab pidev püüdlus omaenda tahet mingilgi määral kõige selle keskel maksma panna, teatav agentsuse taganõudmine. Seda kõnekam on tema roll lihtrahva vägede, ristisõja n-ö kõige madalama ja kogenematuma osa juhina: oma vulgaarsuse ja põikpäisusega on need korraga pinnuks silmas kogu ­peenutseval aadelkonnal, kuid samas moodustavad ristisõja moraalse südame, astudes vastu isandate ahnusele ja pidades meeles ettevõtmise religioosset eesmärki. Ometi on ka Dieter sunnitud suuremat mängu kaasa mängima, võimsamate mängijatega läbi rääkima, sepitsema, mahhineerima, taevase asemel tegelema madalaga. Ja mõistagi on ka tema pidevalt Jumala ettenägematus meelevallas. „Ma tahaksin uskuda, et inimene võib vaba olla. Aga ma olen maist ilma vist liiga palju kogenud,” kirjeldab teisal sedasama lõksusolemise tunnet kreeka salakuulaja (lk 163).

Nii ei jäta Aleksejev ruumi üllamale toimimisele, ei mingit pääsu räpasest salatsemisest ja üksteise ülemängimisest. Tema nägemuses saabki põgeneda pea­asjalikult iseenda sisse, vaimsesse sfääri ja kõrgema, eetilisema olemise leida üksnes sealt. Igasugune muu pagu – armastatu käte vahele, suursuguste varemete keskele, varjavate kloostrimüüride taha – on alati paratamatult üürikene. Osana lihtrahvast, kaugel kodumaast, keset ristisõda, ei ole ikka võimalik lahti öelda traditsioonilistest hierarhiatest, vaid neid tuleb osata enda huvides ära kasutada. „Taevaminejate” jaoks on olemas vaid vaimne utoopia, maine jääb alati räpaseks.

Keele liivad

Mida aeg edasi, seda eksperimentaalsemaks on muutunud Aleksejevi romaanide stiil: autorihääl on tundlik ning võtnud katsetada aina poeetilisemaid võtteid ja lähenemisi, et edasi anda niivõrd isesuguste isiklike-religioossete-ühiskondlike sfääride eri­ilmelisust ning põimumist ühekorraga. See on romaanitsüklit omakorda traditsioonilisest seiklusžanrist veelgi kaugendanud, juba põgusalgi lugemisel on aru saada, et siin toimub midagi märksa keerukamat ja katsetuslikumat.

Teose stiil mõjub kui liiv, mis kord sõrmede vahelt maha niriseb, siis aga jälle oma vihasesse, orkesterlikku tuhinasse haarab ning lõppeks niisama teravalt torgib ja kriibib. Romaani poeetilisus on tohutult nauditav, nii mõnigi unenäo­kirjeldus, mida „Taevaminejates” on iseäranis hulgi, võib jääda sisuliselt ähmaseks, kuid keele­liselt, poeetikalt olla sedavõrd hõrk, et tema vajalikkuses pole tarvis kahelda. Tähele­panuväärne on siinkohal kogu teksti iseloomustav teadvuse vool (või ehk teadvuse voolu maik, varjund), mida Aleksejev oskab meisterlikult kontrollida ning just parajalt kiirendada ja aeglustada nii, nagu tegevustik nõuab. Parimatel hetkedel tekst tõepoolest voogab silme ees ja lubab lugejal kogu oma olemusega kaasa elada.

Samas jääb nii mõndagi pikemat katket lugedes kriipivat sorti kahtlus: kas pole mõnes eelmises Aleksejevi ristisõja-teoses enam-vähem sama asja juba sarnaselt öeldud? Vahest väsib vaikselt ka kroonikakirjutaja sulg, tuhmub tema silm, hakkab helisema korduse kume kell? Keeleline ilu ja hõrk stiil kannavad ainult mingi maani ja ühel hetkel on neil oht saada koormaks, mis lugejat hoopis rõhub ja vaevab.

Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida

Aleksejev on keele ja kõne olemuslikust puudulikkusest ka ise teravalt teadlik ja viitab sellele romaanis sageli – tegemist on selgelt eneseteadliku niidiga, mis teost läbistab. „[V]aikus kõnetab mind sakramentidest kõige rohkem, märksa enam kui ladinakeelne vulin, mis on talle raamiks seatud,” teatab peategelane raamatu proloogis (lk 15). Omaenda peene keelevulina vahelt soovitab autor otsida just vaikushetki: tähenduslikumad vestlused leiavad aset sõnatult, kõnekaimad on nimelt unenäod, kujundid ja sümbolid, mitte sõnad.

Aga vaikimine ei tähenda alati käed rüpes istumist, kõneleb miski muu – relvade kära ja argine sagin seal ümber. Sütitavaid jutlusi pidav prohvet Petrus, üks romaani võtmetegelasi, on sealjuures ka kogeleja, kelle vappuv keha tahab kohati rohkematki kuulutada kui tema keel. Ja lihtrahva väed lükkab romaani alguses samuti käima üksik Jeruusalemma poole sööstev sümboolne nool, mitte mõni käsklus või hüüe. Keel ja seega kogu ristisõja kroonika, tema enda loomingki, annab Aleksejev mõista, ei ole võimeline päriselulist kogemust täielikult edasi andma. Kuigi „Taevaminejate” iseäralik stiil, mis vahetevahel lausa fragmentaarseks mureneb, püüab sellele kogemusele võimalikult lähedale pugeda, lugejat selle sisse tõugata, jääb miski alati puudu.

Ometi kirjutab Aleksejev edasi, jutustab meile aina looklevamat ja isiklikumat lugu ühest ristisõdijast, kes kaugel kodust on valmis rinda pistma nii vaenlaste kui sõpradega. Ning seeläbi saab Aleksejevist endast täpselt samamoodi kroonik, kelle töö on justkui üles tähendada, kuid samas ka mõtestada, ent kes oma formaalsest ülesandest kõrvale kipub eksima. Eksima nii, et ülestähendusest saab pihtimus ja sõja­kirjelduste asemel võib rohkem lugeda hoopis unenägusid, taevalikke nägemusi. Sellest ka romaanitsükli ootamatu venimine, aastatepikkune kirjutamis­protsess, katsetused keele ja stiiliga, lõputult põhjalik kaevumine. Jääb vaid üle loota, et sarja järgmises raamatus jõuame väsinute, kuid lunastatutena lõpuks tõotatud Jeruusa­lemma pärale.