„Loomingu” septembrinumbris ilmunud artikli „Anne Valmast mälestades” autor on Janika Kronberg. Palume Peeter Oleskilt ja lugejatelt eksituse pärast vabandust. „Loomingu” toimetus
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Samal teemal
Kirjanik loeb. Katrin Ruus
„Oli üks, oli kaks, oli kolm, oli neli, oli viis, oli kuus…” „Eiiii!” karjusime mina ja mu õde. „Loe päriselt.” „Ma loengi ju. Oli kord Oliüks, oli kaks, oli kolm, oli neli…” „Eiiii! Issi!”
Jaan Kaplinski „Ei ole lohutust”
EI OLE LOHUTUST. Kui kurvastajast saabki kullerkupp oma osa, nägijast nähtavani on samm, mida keegi ei sammu. Mis nägijas janutab näha, ei leia hingamist rohus ja kroonlehtedes, ei leevendust vaevale, nõrgudes puud mööda üles, niint mööda alla.
Kirjanik loeb. Tõnis Vilu
Aastatega on ikka üha rohkem tunne, et muutun avatumaks, kuigi vananemise kohta väidetakse ju vastupidist – arusaamad kinnistuvad, kivistub maailmavaade, mida ei nihuta oma sissekulunud kohalt enam nii kergesti. Võib-olla on siis avanemise asemel tegu pigem mingi leebumisega, leplikkusega. Leppimisega, et ma ei tea õigupoolest mitte midagi. (Hilis)teismelisena oli seda võrdlemisi vähe, aga see-eest olin…
Lisa kommentaar