Praam oli jälle Rohuküla sadamasse saabunud ning koos sellega jõudis Haapsalu bussijaama voor veokeid, täis palke kas Hiiumaalt või Vormsilt. Üks neist peatus viisakalt, et mind üle tee lasta ja sain kohe aru, et see oli meie mõlema poolt viga, mina poleks pidanud nii julgelt ülekäiguraja äärde astuma ning tema nii lahkelt peatuma.

Paul oli nüüd viis päeva üksikisa, ja tal oli selle üle hea meel. Lapsed olid tegelikult juba suured, üksikisa staatus oli muidugi rohkem nagu naljateema, vahel pidi neile lihtsalt süüa tegema. Ta kirjutas oma kirjasõbrale – kes praegu oli veel kirjasõber, kuigi selline kirjasõber, kellega võis jagada tundeid, võis jagada sõnu, võis jagada iha –, et olen…

Musta riietatud mees ulatas mulle paberkotis kandilise heledast puidust urni, mille kaane peal oli väike rist. Võtsin paberkoti urniga vastu ega osanud seda järsku kuhugi panna. Mees pani käed kõhu peale ja küsis tasasel häälel: – Kas ma saan teid kuidagi veel aidata? – Ega vist. Mees surus haigutust alla ja pühkis oma püksipõlvedelt mingeid…