Lipud, peaaegu türkiisjalt sinised ja erkkollased, andsid kalmistule lummavalt sportliku ilme. Tuhanded lipud, utoopiliselt energilised, suured ja väiksemad. See oli igal pool nii, kus neid lippe hulgi väljas oli. Kalmistutel, mälestuspaikades, monumentide juures. Surma nooruslik, lootusrikas raamistus. Punamusta oli siin ka, aga nemad polnud pealiskaudsed läänlased, et sellesse halvasti suhtuda.

Nagu zombi kondas Iti Lõtšakivi kalmistu Marsi väljal ringi. Enne suurt sõda olevat inimesed siin murul päevitamas ja piknikku pidamas käinud. See oli Esimese maailmasõja aegne Austria sõjaväekalmistu, öeldi talle, seejärel punaarmeelaste memoriaal, aga punaarmeelaste kondid tuli mujale viia, sest uue sõja hukkunud ei mahtunud enam vanale territooriumile ära.

Ta tegi telefoniga pilti, valis näo järgi, kellest. Vanemleitnant Ilona Orlova, hukkunud kolmekümneselt. Samuti kolmekümnene Natalja, hüüdnimega Vitaminka. Huvitav, kas Vitaminka, kuna meedik, või seepärast, et viskas rindekaaslastega nalja?

Mundritega on raske, seda oli näha, igaüks ei suuda neist välja murda. Sa võid uurida Merleau-Pontyd või evidentsiaalsust eri keeltes, aga kui mundri selga tõmbad, oled ikka kohmakas, lihtne, juba alati hädaline. Iti kujutles oma kallimaid laigulistes mundrites. Mõned neist olidki kunagi mundrit kandnud, lausa veel nõuka oma, või Eesti, Soome, Poola, aga rohkem oli tal olnud selliseid, kes kaitseteenistusega üldse jamama ei hakanud, mitmel maal ei pidanud ammugi enam, ja kus justkui pidi, seal leidis ikka viisi, kuidas tegelikult ei pidanud.

Oli tüüpe, kelle munder haaras endasse: põhiliselt need, kel olid siledad laiemad põsed ja laiem lõug. Neid, kel olid sügavama sisselõikega silmad või kitsam nägu või aukus põsed, munder nii naljalt ära ei söönud. Eks sa pane Schiele autoportreele vorm selga! Samas, Juhan Liivi ja Rilket ja Nietzschet oleks vaatamata laiale ninale päästnud ärev pilk.

Aga mõni pontsakas mees, kes küll eluaeg ainult vaimutööga tegelnud – midagi pole teha, munder neelab alla! Ah, ilmselt oli Iti mulje andestamatult pealiskaudne.

Inimesed tulid, mõni tõi hauale küünla või värsked lilled, ehkki suurem osa lilledest oli plastikust, külm aeg, arusaadav. Mõni tulija istus maha pingikesele haua kõrval, pani suitsu ette ja vaatas hukkunu fotot. Poissi, kes oli surma saanud enne kahekümnendat sünnipäeva.

Ei tea, kas nad tahavad või ei taha, et Eesti sõjaturistid nende lähedasi pildistaksid? Täiesti võõra inimese telefoni jääb mälestus teie Maksõmist või Ihorist, loojangul, iluvärvides.

Kõva ja külma, helepruuni mulla sisse oli kaevatud kolm värsket hauda, veel tühjad augud. Kolm inimest Lvivi oblastist oli surma saanud, identifitseeritud, omaksed teadsid, varsti pidi nad kohale toodama.

Kuidas sa mõtled rindelolijast, kas „schrödingerlikult”, olles kogu aeg valmis selleks, et ta on tegelikult juba surnud? Või uhke, paratamatu lootusega, et midagi ei juhtu?

Oleks teadnud, et siin on nii külm, oleks villase voodriga kindad kaasa võtnud.

Sanna, Tom, Teele ja Rainer jõudsid ka värskete hauaaukude juurde. Vaatasid kaastundlikult kortermajade aknaid, kust avanesid vaated kiiresti täituvale kalmistuväljale. Jood kohvi, vaatad matuseid. Siis järgmisi matuseid.

„Hakkaks vaikselt liikuma?” ütles Iti. „Kohe on pime, lähme sööme midagi.”

Öörong pidi väljuma kell 00.12 ja jõudma Kiievisse kell 7.02.

Jaama ooteruumi nimi oli VIP-salong, sinna pääsemiseks tuli maksta 40 grivnat, 90 eurosenti. Baariletist sai kohvi, šokolaadi, õlut, brändit.

Luuletajad viskasid seljakotid toolidele, kaapisid telefonid ja arvutid välja. Iti tegi saalile ringi peale, ühes seinas oli suur ekraan, kus jooksis mingi seebikas. Tundus pigem Türgi oma, heli ei olnud. Seda ei vaadanud ka eriti keegi.

Ta tellis musta teed ja kuulas jaamateateid. Шановні пасажири.

See oli ikka nii sarnane poola keelega. Szanowani pasażerowie.

Mitte et ta poola keelt osanud oleks. Mõned fraasid, sõnad. Aga see keel rõõmustas erootiliselt, tegi tudengiealiseks, poola kallim oli tal olnud, õieti kaks, aga üks oli põhiline, tutvustas talle bändi Kult. Talle meeldisid slaavi keeled, mis jäid vene keelest lääne poole, neil oli mõnus teistsugususe efekt juures. Gretškina-aegse koolilapsena oli ta vene keelt õppinud esimesest klassist peale, mõttetuid sõnu nagu фартук ja халат, et tähestik selgeks saaks, ja vene keelest sai default slaavi keel. Kui ta siis varsti nägi, et paljud slaavi keeled, ka idaslaavi omad, on täitsa teistsugused, tegi juba see nihkemoment need keeled šarmantseks.

Ta kuulas teateid saabuvate ja väljuvate rongide kohta: kes siis raudteejaama teateid ei armastaks, modernne klassika! Шановні пасажири. Keel on ajamasin, mõtles ta, väike võõrus ongi ajamasin.

Rainer oli samuti baarileti juurde teed tellima tulnud ja naeratas Itile, sest sai aru, et nad mõlemad kuulavad jaamateateid. Ta küsis: „Kas sa tead, kust see шановні pärit on? See tüvi, ma mõtlen?”

„Aa, see… šššaan… Ma arvan…” Näed kus raisk, Iti ei teadnudki. Guugeldas, poola sõnastik ütles, et saksa sõnast schonen. Nii nagu Dach on poola ja ukraina keeles katus. Vahi germaanlasi, sindrinahku.

Rainer, jah, tema oli keelte asjus terane. Luuletas ise ka keelest, aga kui luuletas muust, siis oli selles head absurdi. Lastelood olid tal vaimukad, täidest, koidest, kohvikutuvidest, no ehk läheb ukrainlastele peale.

Iti rüüpas musta pakiteed ja vaatas kolleege.

Kui juba leedulased Ukrainas oma luulet loevad, siis ei saa eestlased sitemad olla. Ja ei olegi. Muidugi, mida on baltlastel ukraina luuletajatele öelda. Rohkem ehk kui hollandlastel, aga oma heaolu keskel istuvad nad, geopoliitilisele ängile vaatamata. Etleme sellest, kuidas me oma soojas korteris ukrainlaste pärast südant valutame ja mõttes mölakatele valitsejatele molli anname. Sest kui me soojas korteris isegi südant ei valutaks ega annaks mõtteliselt molli, oleks see üks õige mage lugu. Ja siis loeb Teele teile oma kliimaärevusest ja lageraiest ja munakanade traumadest. Kuigi siin, Ukrainas, kukuvad puruks lastud drooni põlevad tükid kanala katusele ja niigi õnnetut elu elanud kanad kärssavad – valged suled, veri ja tuli. Sanna loeb teile poollauldes, kuidas luuletajad menstrueerivad juhmistunud taatidele näkku, suurepärane, aga keda huvitab, kui pommide all menstrueerivad luuletajad samuti. Enda luulest ei tahtnud Iti mõeldagi. Šampanjasotsialisti vaatlused: ah, mu südametunnistus on nii rasvas, jee-jee-jee, lällällää. Mis asi see üldse on, mida ta ajab – buržuaassetest eksistentsiaalküsimustest ei saa praegu keegi aru.

Aga noh, käivad Kiievis ära, käivad ära Butšas, Irpinis, Tšernihhivis – ja võib-olla kirjutavad nad selle nädalakese jooksul midagi hoopis uut, koguvad teiste kannatuste kohta loominguliselt viljakat materjali. Saavad seda Lvivi festivalil ette lugeda.

Eesti lasteraamatud Tšernihhivi koolilastele, oh jaa. Neist on seal kahtlemata puudus.

Üks ukraina luuletaja oli talle rääkinud, kuidas keegi norra luuletaja luges festivalil omakandi väikestest ökomuredest ja tema mõtles Kahhovka tammist, mille venelased olid õhku lasknud. Ei, ta ei tahtnud üldse kolleegi pisendada. Lihtsalt.

Kui siin kirjutatakse lasteaiapudrust või külmkapimagnetitest, on see midagi muud. Kui siin kirjutatakse oma vere lõhnast, on see midagi muud.

Meie, EL-ist – isegi me epateerimine on kodune, meie provokatsioon, meie transgressioon on nunnu, sest sõjaajal kunstilist transgressiooni ei ole!

Ah, no kurat, mõtles Iti. Miski ei ole ebaadekvaatne, kui luuletaja ei ole loll. Meie ei ole ju lollid. Me oleme siin! Uue aja Byronid, või noh, mitte päris.

Sanna vend Tom, fotograaf, oli nendega ekstra kaasa sõitnud, et pilte teha, lausa omaenda OÜ ja mitte kulka raha eest.

Attention! Air raid alert! Proceed to the nearest shelter! Don’t be careless! Your overconfidence is your weakness!

Rahvas VIP-saalis ei teinud teist nägugi.

„Aa, oi,” ütles Teele ja sebis oma telefoni kallal. „Ma sättisin selle äpi juba Kiievi peale.”

„Seal on vist iga õhtu õhuhäire,” ütles Tom.

„See on Mark Hamill,” ütles Iti. „See, noh… kes ta ongi, „Star Warsist”.”

„Luke Skywalker?” ütles Tom.

„Just. Ma hakkasin „Star Warsist” paremini arvama,” ütles Iti. „Ei tea iial, mis elu toob. Enne oli mul seal õhuhäireäpis ukrainakeelne naine, see meeldis mulle tegelt rohkem, oli keeleõppe eest.”

Ta hääldas nii hoolsalt kui oskas: „Увага! Повітряна тривога! Пройдіть найближче укриття!”

Teele tõstis pea telefonist ja naeratas kavala leebusega.

„Vanemad mul ei teagi, et ma Ukrainas olen,” ütles ta. „Praegu just suhtlesin.”

„Kuule, mina ütlesin isegi elukaaslasele, et ma olen Poolas,” ütles Sanna.

„Mina ka emale ei rääkinud, ta ei saaks terve selle aja magada,” ütles Rainer.

Iti ütles: „Minu ema teab, ta tellis pekki.”

Ja nad mõmisesid tunnustavalt ja Itil oli hea meel.

See oli sinine rong, mis ka rong välja nägi, mitte mingi kosmosesüstik. Nad kakerdasid oma platskaardivagunisse, sest kupeepileteid polnud neile jagunud, need osteti siin kiiresti ära. Maksid väga vähe, seitsme euroga sai sõita ligi kuussada kilomeetrit. Vagun oli palav ja vaikne, mitu seltskonda mängis vaikides kaarte, mõni vahtis telefoni. Paljud juba magasid – rong tuli Užhorodist. Nemad ronisid oma koikudele, kaasas vaid medovuha suveniirpudel.

Ah jah, Itil oli ju ka Poolast ostetud India pähklite kotike, heleroheline. Ta rebis paki lahti ja pakkus pähkleid teistelegi, aga keegi ei võtnud, välja arvatud Rainer.

Ta näris ühe pähkli katki. No ei. Böäk.

„Fuck,” sosistas Iti valjusti ja tüdrukud tegid: „Tššš, inimesed magavad siin, tššš.”

„Rainer, kuule, kas sinu pähklid olid okei?”

„Ei olnud.”

„Hehee, kurat!”

„Mis on?” küsis Teele.

„Koi on siin sees, koi on pähklitesse pesa teinud! Mingi valge kuradi koikangas on siia paki sisse kootud, ma juba neelasin ühe tüki alla.”

„Vääägghhh!” tegi Sanna.

„Anna mulle seda medovuhat, Tom! Mm, super.”

„Sellega loputad alla?” küsis Tom.

„No ei, ma teen eksperimenti. Kuidas kiirendada alkoholiga rakkude paljunemist, koiliblika moondefaase.”

„Õu nõu.”

„Vaatame, kas koikesed-tibukesed arenevad nüüd kiiremini… munast röövikuks, röövikust nukuks… phäää!” Iti ajas lollakalt suu pärani.

Rainer itsitas.

„Tššš, inimesed magavad!” tegid tüdrukud.

„Vaadake, järgmine kord, kui ma suu avan, lendab juba liblikaparv välja! Anna veel üks lonks. Tahad ise ka, Tom? Ja nüüd – libli-libli!”

„Tššš, tasa!”

Rongi köeti võimsalt. Iti oli oma arust olnud kaval ja kiire, sööstnud üsna reisi algul peldikusse, tõmmanud retuusid jalga ja õhukese T-särgi selga, aga ikka oli palav. Eriti ülemisel koikul. Kolmandalt riiulilt alla sikutatud tekil polnud mõtet, isegi valged linad olid liig. Samas, midagi peab ümber olema, muidu ei jää keha rahule.

Pistik, pistik. Jõudmata ärritudagi, leidis Iti selle padja tagant üles. Telefon laadima, kõrvaklapid pähe. Spotifyst õige playlist.

Kolleegid mässisid end tekkide ja linade sisse, pöörasid näoga seina poole, aga Iti õõtsus selili koikuriiulil ja jörises omaette. Püüdis mitte valjusti jöriseda.

Я хотів би сказать

Вова, їбаш їх, блять!

Я хотів би сказать

Вова, їбаш, їбаш їх, блять!

А ми тобі будем помагать!

Oi, ta oleks tahtnud, et kõik seda kuulevad, tema kallid kolleegid vähemalt. Мюслі UA, sihuke bänd. Hääl jalgpalliklubi peremehelt, kes algul oli Zelenskõi vastu, aga pärast kuulutas, et võiks presidendi eest elu anda.

Їбаш, їбаш їх, блять!

А ми тобі будем помагать!

Iti vehkis vaoshoitult rusikatega, ühes ja teises suunas, peaasi, et mitte vastu seina.

Nii, nii õnnelik oli ta! Lonks vett, Moršõnska mineraalvesi, alkot pole vajagi, afekt möllab ise.

See oli imeline, võimas tunne, olla õigel ajal õiges kohas. Sital ajal õiges kohas, õiges, õiges!

Armsad, armsad kolleegid, kes on nüüd Kiievi öörongis, armsad, armsad, armsad kohalikud kolleegid, kellega nad saavad solidaarsed olla!

Sital ajal, õiges kohas, їбаш, їбаш їх, блять!

Niisugust kirglikku rahulolu tunnevad vist religioossed inimesed, kui nad usuvad, et nad millessegi vankumatult usuvad. Veendumuse kaif! Pöörane!

Я кайфую, я кайфую! See oligi Mjusli UA järgmine laul, ka väga kaunis. Mingi ajakirjaniku, ühe Lesja jutt sellest, kuidas ta kaifiks Putini matuseid. Või midagi ses laadis.

Я кайфую, кай-кайфую!

Kui tema oleks sõdur, poleks tal amfi vajagi, ta suudab end ise pöördesse ajada, mineraalveega, lämbes rongis linade vahel.

Magada oli võimatu. Aga võib-olla ei peagi, tuju oli hüper. Я кайфую, я кайфую, kurat, ikka peaks.

Ma-ga-ma. Ta lülitas muusika ja roaming’u välja (kas peaks oma sõnavaras juurutama rändlust?). Ja lülitas selle siis jälle sisse, rändluse, sest uni ei hakanud tulema, aga telefonilevi oli äkki kehv, ühendust ei olnud enam, üksainus pulgake, ja kadus seegi.

Vaiksed norsked platskaardis, aga ainult vaiksed. Huvitav, kas ta kolleegid tõesti magasid või püüdsid lihtsalt liikumatud olla?

Ta vaatas Teele otstest rebenenud roosat käekotti. Kunstnaha aluskude ilmutas end armutult. Saapad olid Teelel need eskimolike nööridega kossakad papud. Mitte šikkide saapapaelte, vaid just eskimonööridega, kunagi valged, aga nüüdseks juba ebamääraselt lambakarva. Teele oli ilusa nugisenäoga armas inimene, aga oleks võinud vähe kobedamad aksessuaarid leida. Rainer oleks kah võinud reisile tulla oma musta mantli, mitte pruuni jopega, jumala eest. Iti kujutluses oleks Eesti seltskond võinud endast Ukrainas viimase peal mulje jätta: mm, hiilgab, särab, vaimustab stiiliga! Oleks ju võinud.

Ta keeras end näoga seina poole, siis jälle avalikkuse poole, vasakule küljele. Kõhuli, selili. Я кайфую, я кайфую.

Kui lõpuks uimasus hakkas tasapisi tulema, käis tüüp juba mööda vagunit ja hõikus: „Доброго ранку, доброго ранку! Кава? Чай?”

Valgus väljas oli rohekassinine, seejärel hallikasroosa. Impressioon. Kiiev. Industriaalne koidik, ei mingit õdusust.

Taksojuht võttis nad viiekesi väikese auto peale. Iti üritas temaga mõmiseda mingit hübriidkeelt, mis polnud paraku korrektne ukraina keel, aga mitte ka enam vene keel. Aga vanamees rääkis vene keelt mis mühises. Häbenematult, ainult g-de asemel olid h-d.

„Ну, эстонцы молодцы! Крутые ребята!”

Just nimelt, mõtles Iti, miks te, eestlased, siia ei tule? Miks te sõidate Soome või Rootsi, kui tulla saab Ukrainasse. Siin on solidaarsus, siin on õudne ja suur ajalugu, siin on psühhoteraapia.

Hotell Ukraina, Institutskaja tänav, Taevase Sadakonna tänav. Aga kas nad teavad, et hotelli nimi oli varem Moskva? Kujutage ette, keset Kiievit lösutas meil Moskva. Ah millal ehitati? Noh, kuuekümnendatel, kuuekümne esimesel.

„Viru on siis kümme aastat noorem,” ütles Rainer.

„Näha ju,” ütles Sanna.

Hotellitubadesse, Maidani-vaatega kümnenda korruse tubadesse nii vara ei pääsenud, aga teise korruse restoranis sai hommikust süüa, ja toiduvalikus olid eksootiliselt ka marineeritud tomatid, natuke liiga äädikased. Iti oli täiesti magamata. Nad kõik olid magamata, aknast paistis hommikuselt hall Maidan, roosa päike oli kadunud ja hotelli eest sõitis minema kaitsevärvides Norra numbriga furgoon. Iti tundis keedumuna süües ülevoolavat rõõmu. Nad olid nüüd siin, olidki! Kas afekte peaks häbenema?

Must Mercedes, valgete nahkistmete ja peegellaega V-klassi Mersu sõidutas neid ringi Kiievis, Irpinis, Butšas, Borodjankas. Juht oli kenade näojoontega ukrainakeelne habemik, firmast Your Driver Company. Õigupoolest olid siin kõik nüüd ikkagi ukrainakeelsed, linnapilt oli ukrainakeelne, vana taksojuht oli olnud pigem erand.

Nende ees sõitis Ukraina PEN-klubi valge, juba veidi roostetanud furgoon. Write to exist.

PEN-klubi inimesed olid tõeliselt võluvad. Mis see sõna eesti keeles olekski? Sweet, grazioso. Kuidas nad on nii armsad ja noored, värske näoga ja intelligentsed. Kas nii oli šovinistlik imestada? Et mõtle, ma ei oskaks oodatagi, aga nad on siin nii rafineeritud ja noored ja intelligentsed! Eks ta oleks ju Saksamaal ka imestanud, kui mingid literaadid oleksid olnud nii intelligentsed ja rafineeritud ja samal ajal nii noored ja ilusad. Kui oleksid olnud.

Butša kiriku ümber pidid nad natuke aega jalutama, kuni kirikus kõndisid ringi europarlamendi delegaadid. Sees oli näitus pressifotodest: Butša mõrvatute laibad ja nende väljakaevamine. Tapetute ninad olid musta värvi.

„Need on pehmemad versioonid,” ütles Itile pikka kasvu vaimulik. Ta võttis kuskilt pika rüü seest telefoni ja näitas Itile fotosid, mida avalikult välja polnud pandud, sest siin käis väliskülalisi, lapsi. Telefonifotodel olid punased, poolkõrbenud, tumedaks tõmbunud ihuliikmed, lagunenud haavad alasti kehadel.

Need pidid olema inimesed nende seast, kelle nimesid Iti oli pildistanud, suurel mälestusseinal kiriku lähedal, üsna suvaliselt, oskamata kedagi välja valida. Kellegi olemasolu ja jubeda surma fakt oli tema telefoni tõstetud. See ei andnud hukkunuile pääsu igavikku, aga nüüd olid nad siiski seal, järjekordse võõra inimese telefonimälus. Ka seal olid nad.

Ringsõitude ajal püüdis Iti toimunut, jubedate sündmuste jälgi, fakte endale emotsionaalselt lähemale tõmmata. Ta oli kohutavalt väsinud, nad kõik olid väsinud ja tõsised, tegid pilte, šarmantne Maksõm rääkis, selgitas. Paistis, et Butša ja Irpin olid Kiievi suhtes natuke nagu Tabasalu ja Viimsi Tallinna suhtes. Borodjanka oli tunduvalt vaesem.

Kuuliaugud seintes, puruks pommitatud korterid laiatriibulise heleda tapeediga, tankitorust pooleks tulistatud maja.

Kuidas saada kätte see tunne, kuidas see päriselt oli? Võta oma lähedased, pane nad istuma sinna kööki või beeži diivani peale, mis nüüd on sodi. Inimene on, ja siis ta on löma. Talle tundus metsikult tähtis, praegu, et ta suudaks seda teravamalt tunda – jõledat, söövitavat kahetsust, uskumatut õudust. Kui ta juba siin on, peab ta traumale ligi saama, ehmatavate aistingute kaudu, see oleks õiglane. Kas ta ei ole siis võimeline enamaks kui viha ja ratsionaalne kaastunne? Vaja on korraliku afektiivset meditatsioonitööd. Iti püüdis keskenduda. Neist akendest vaatas keegi kunagi välja.

Tom ja Sanna ilmusid Iti kõrvale.

„Siin oli see suur värviline mängukaru,” ütles Tom. „Sinine. Roheline.”

Iti ohkas. „Nojaa.”

„See vist oli küll meiesuguste jaoks sinna pandud.”

„Mulle tundus ka nii,” ütles Iti.

„Mina tegin tast ikka pilti,” ütles Sanna.

„Muidugi,” ütles Iti. „Ma ka. Ja Banksyst ka.”

„Ikka.”

Banksy grafiti, Taaveti ja Koljati juures oli silt, et see kuulub Borodjanka linnale. Ja et klaasist putka selle ümber on alarmi all. Alarmi all, varemete keskel.

PEN-klubi viis nad sööma ühte esimesse restorani, mis oli Butšas pärast tapatalguid taasavatud. Selle ees oli konna kuju.

Nad ronisid oma baroksest Mercedesest välja, Iti ütles bussijuhile algul inglise keeles, et tulge, lähme nüüd sööma, öeldi, et siin on väga hea toit, borš ja vareenikud. Siis vene keeles, mis seal ikka. Juht naeratas, raputas pead ja vastas ukraina keeles, et ta pole näljane, aitäh. See oli vaikne ja naeratav mees, aga võib-olla tõesti üle kuuekümne, nii et väeteenistus teda enam ei ohustanud. Ülikooli õppejõude kah ei ohustanud.

Tagasiteel hakkas Iti kirjutama sõbrale postkaarti, mille ta oli Hreštšatõkul Sensi-raamatupoest ostnud, „Хуй вам, а не Київ”. Ta jäi habemiku kõrval esiistmel magama.

Hommikused marineeritud tomatid, sööme need siis jälle ära.

Energiliselt kappas Iti trepist alla sammasfuajeesse, kus valget läikivat põrandat katsid punased vaibad. Et teisest trepist jälle üles… Mida-mida, peatrepi alt august ronisid välja Teele, Sanna, Tom ja Rainer. Valged tekid kaenlas.

„Ossa raisk. Hommik!”

„Kõrgendatud õhuhäire oli ju.” Sanna vaatas Itit nõudliku mõistmatusega.

„Nojah.” Iti mõtles, kas peaks itsitamist varjama.

„Sa magasid üleval toas või?” küsis Tom.

„Nojah noh. Jube hea uni oli, toad on siin parajalt jahedad. Kui hakkas valgeks minema, käis mingi kõva täristamine, äkki õhutõrjekahur.”

„See Tetjana Lvivis ju ütles ka, et Kiievis minge ikka varjendisse, kui on õhuhäire,” ütles Teele.

„Ütles, ütles. Ma mõtlen, et millal viimati on Kiievis inimesi surma saanud. Vist tükk aega ei ole enam, mitu kuud, mul ei tule meelde.”

Hreštšatõkul, nendest võib-olla 700–800 meetri kaugusel asus Klõtško linnavalitsus. Üle tee asus ametiühingute maja, mida Iti oli pildistanud põlenud peast, Maidani kevadel. Päris nende selja taga, kilomeetri kaugusel oli Mariinski park, Ülemraada ja Zelenskõi residents. Selle kvartali pommitamine oleks olnud ikka juba maailmasõda. Vastukäiguna oleks muidugi saanud Kremlile tule otsa panna.

„Ma ei tahaks esialgu nagu millegi nimel surra,” ütles Tom.

„Ega ma vist ka mitte,” ütles Rainer.

„Aa, muide, sihuke asi,” ütles Iti, „et helistas „Terevisioon”. Et kas ma ei taha homme hommikul kell 7.50 meie reisist rääkida. Skaibis.”

„Ahaa. Me pidime ju 7.30 sinna – Tšernihhivisse sõitma hakkama?”

„Nojah, täielik perse. Ma ei saa siis tulla. Kuku Raadio helistas ka, need tahavad ka intekat.”

„Sul jääb see üritus siis täitsa ära.”

„Nojah, suure ürituse promo nimel.”

Telekainimene oli pakkunud, et rääkida võiks kas Iti või siis kes tahes nende seast. Kes neil seal on – no näiteks Teele Sibul on ju väga veenvalt esinenud meedias? Hm, Teele, tõesti või. Iti oli lubanud, et uurib kolleegidelt, ja saatnud siis kümme minutit hiljem, pärast duši all käimist sõnumi, et mis seal ikka, ta peab kohustuse siiski enda peale võtma. Taielda, ikka ise taielda, omaenda lõust kaamera ette tõsta, kui vähegi võimalik. Oi, ta ei sallinud enda juures seda kommet. Tal oli Tšernihhivi koolist jube kahju, maatasa tehtud linn.

„Nii et jah, lastele peate siis ilma minuta esinema. Aga täna on meil ju põhimõtteliselt vaba päev!”

Musafir, krimmitatarlaste resto, mida PEN-i inimesed olid soovitanud, oli tihkelt, peaaegu palavalt rahvast täis. Külmast hämarusest tulijad pidid lauda kümme minutit ootama, Krimmitatari teema oli tegija. Pakuti läätsesuppi, manti-nimelisi pelmeene kartuliga, lamba- ja kanašašlõkki, Tšingis-khaani kebabi ja koriandriga lihasalatit. Iti pidi ikka jälle imestama, kui vähe ta kolleegid sõid. Vanasti olid luuletajad olnud näljased, nad sõid ära su viimased konservoad ja kolkunud oliivid ja jõid, jõid. Nüüd pidi Iti, kes küll ise tellis ainult läätsesupi ja kanašašlõki, sööma ära poole Sanna lambašašlõkist, veerandi Teele kartulipelmeenidest, ühe Tšingis-khaani kebabirullidest. Ainult Tom lõpetas oma bidee, no ei, siiski pide-nimelise suure piruka täiesti üksi, Iti vaatas teda tunnustavalt kui tublit inimest, kes maailmaga isukalt suhestus. Toit oli väga mõnus, Kolonisti vein sinna juurde ka.

„Kuulge, ma nüüd tunnen ennast nagu täissöönd lind, kes linnumajast välja ei mahu,” ütles Iti.

„Ma ennustan, et mahud,” ütles Rainer.

„Kui mahun, siis ma teen linna peal ühe ringi, ei hakka kohe hotelli ronima. Õhuhäireni on ka aega.”

„Õhuhäireni?”

„Fuck, ma tahtsin öelda, komandanditunnini. Õhuhäirest ei või teada.”

„Võib. Ta tuleb,” ütles Sanna.

Ja nad jalutasid kõik edasi, mööda Bohdan Hmelnitski tänavat kuni beeži ja roheka ooperiteatrini, vaatasid afišše, „Carmen”, „Sülfiid”, „Korsaar”. Huvitav, mis ooper on „Natalka Poltavka”, Mõkola Lõssenko? Aga nemad on ju selleks ajaks juba Kiievist läinud.

Ivan Franko tänavat nähes pöörasid nad sellele, ehkki ei teadnud, mis neid seal oodata võiks. See viis Ševtšenko prospektile.

„Luuletajad luuletajate prospektidel,” ütles Iti.

„Aajee,” ütles Rainer.

„Ei tea, kas keegi teist ka kunagi oma tänava saab,” ütles Tom.

„Raudselt,” ütles Sanna.

Volodõmõri kirik, suur siniselt hõõguv Hilton. Huvitav, kas europarlamendi saadikuid peeti siin?

„Meil on hotellini 2,8 kilomeetrit, ma vaatan,” ütles Sanna.

„Vähe ju,” ütles Iti. „Oota, pööraks korra siia tänavasse. Ma tahtsin vaadata, siit vist paistab… paistabki jaam, jah.”

„Sõmon Petljura, kes see oli?” küsis Rainer.

„Mm, kasakas?”

Aga kohe sealsamas, paremal pool teed, vaatas ühe maja seina seest välja punavalge autonina. Poolik värviline auto, optimistlikult kuubalik.

„Caribbean Club, ou, kuulge!”

„Tead seda kohta või?”

„Ei tea, aga näe: Night Club! Jää hakkas liikuma!”

No nii, no nii. Ástor Piazzolla „Libertango”!

Pa-rampam-pampam-paarap!

Iti ümises valjusti, Rainer noogutas rütmis pead.

Tom tuli leti juurest punase veini pudeliga, mhm, Odessa Black. Tema järel kelner, kelle kandikul oli viis klaasi.

„No oi-oi, inimesed on ikka riidesse pannud,” ütles Sanna.

Jaa. Olid, vähemalt mõned. Punane kleidike, must ülikond. Mõni oli küll ka lihtsalt valge pusa või triibulise madrusesärgiga. Naised siiski kõik seeliku või kleidiga.

„Noh, будьмо! Ja salud!” hüüdis Iti ja tõstis klaasi.

„Будьмо!” – „Будьмо!” – „Kumbajaa!”

Kõrvallaudadest heideti mõni uudishimulik pilk. Ainult mõni.

Piazzolla lõppes otsa ja paarid seisid. Ja palun!

„Ou, kuulge, jei!” Iti liigutas veiniklaasi ettevaatlikult tangorütmis. „See on ju kõigi tangode esiema. Vähemalt harimata inimese jaoks!”

„Džässis ainult tüdrukud?” küsis Tom.

„La cumparsita,” ütles Teele leebelt.

„Wow, sa teadki! Nime tead!”

„Mine tantsima siis!” Sanna muigas kõveralt.

„Ma juba lapsepõlves pidin küllalt tantsima, enam ei lähe,” ütles Teele.

„Ärge magage magusat pala maha!” ütles Iti. „Rainer, mh? Tali pruudiga tantsima?”

„No ma ei oska ju. Siin nad paistavat olevat täitsa… asjatundjad?”

„Meie laua au tuleb päästa! Rainer! Tom! Sanna!”

Rainer raputas pead.

Iti tõusis, kõndis pooljabural marsisammul Tomi ette ja kummardas nagu väikesed poisid klassiõhtutel.

Jam-pam-pamp-pam.

„Hihii, segased!” Sanna raputas pead.

Jaa! Pam-pam-pam-pam, parapa-paara! Jam-pam-pam-pam!

Nad kumbki ei osanud tangot tantsida. Pöörasid teatraalse järskusega pead, jam-pam, liikusid, käed ründevalmilt ette sirutatud, üle põranda. Laskusid ühest põlvest madalamale, libistasid jalga mööda parketti, suure kaarega. Iti oli üllatunud, kui nonšalantne ja paindlik oli ta tantsupartner, intelligentne mees, kes laskis ennast juhtida. Mitte et Iti oleks osanud juhtida kogu värki mujale kui jantlikkusse.

Talle hakkas see olukord meeldima. Tomi soe selg tema käe all. Soe, elus käsivars, praegu tema käpa all, aga muidu moraalselt ju üldse mitte tema territoorium, ahh. Ta pani käe tihedamalt partnerile ümber, tõmbas nende kehad kokku, see oli ju iroonia, irooniline liibukas.

Tõeline hormonaalne toit. Kes see oleks näinud seda tulemas!

Ei näindki keegi, aga nüüd see oli siin. Soe, uus, kujutlusi tekitav keha tema vastas.

Ja Iti mõtles sellest, kui karsked olid tema kujutlused olnud läbi elu! Seljast mõtles ta, õlgadest, põsesarnadest, kaelast. Aga munnist, palju ta sellest mõtles? Kui ta kedagi värskelt kaifis? Mh? No ei, väga vähe, vähe! Õlad, käed, puusad, reied, lõhn, pilk, aga munn, ah? Kui palju see visualiseerus, kui palju ilmus taktiilseis, haptilistes kujutlustes? Iha, iha, iha, aga nii fucking karske oli see!

Sel hetkel rebis Tom end lahti ja keerutas Iti käe all.

„Ogaraks läinud!” pobises Sanna. Ta raputas pead, naeris ja raputas jälle.

Mütsaki! Tom põrkus vastu üht paarikest, assa, need olidki need punakleidike ja mustas ülikonnas tumedapäine tüüp. Ei teinud teist nägugi, tõmbusid lihtsalt eemale. Iti astus dramaatilise sammu tahapoole ja põrkas nüüd omakorda mütsatusega vastu üht paari. „Mm, sorry. Вибачте.”

Mõned paarid aeglustasid sammu, jäid vaatama, teised tantsisid edasi, nagu midagi poleks juhtunud.

Iti adus üpris ilmutuslikult, et need seal, kõik teised, olid tõesti asjasse pühendatud tüübid, välgutasid oma säärekestega, vilksa-vilksa. Vahi, vahi. Noh, mida iganes. Meil on tangost oma nägemus!

Ta laskis ülakeha tahapoole kaldu, nagu hakkaks silda tegema. Hakkas keha edasi-tagasi vibutades ringi kõndima. Et oleks siis juba päris punk. Mingi uus tango käis juba, enam polnud „La Cumparsitat”. Tom itsitas ja imiteeris kergelt tema ülakeha vibutamise liigutust, ehkki märksa väiksema amplituudiga. Miski ei ühenda inimesi rohkem kui lollakas tants! Iti tegi otsustava pika sammu Tomi poole ja ta saabas maandus meremehesärgiga tantsija kinganinal. Paar vaatas neid nagu marslasi. Iti kehitas tangorütmis õlgu. Mida iganes, meie skangime, me oleme robotid, igaühel on õigus taidlusele! Ta sööstis dramaatiliselt nende laua juurde, haaras sealt hambusse vahuse pika lusika, millega keegi (Rainer?) oli vist caffè latte’t seganud, ja püüdis lusikat suuga Tomile anda. Lusikas kukkus põrandale, üks blond neiu hüppas eemale. Iti võttis uuesti Tomiga intiimsema poosi sisse ja tahtis temaga sõjakal sammul üle lava trampida, kui nende juurde kõbistas kõrgetel kontsadel üks naine, tumepunaste juustega kõhn olend, võib-olla kümmekond aastat Itist vanem.

„Excuse me! Excuse me.”

Ta koputas Itile õlale.

„I’m sorry, but this is a tango evening. I need the people to stay in the logic of tango.”

Mitu paari oli seisma jäänud, mõned üksikud tantsisid ikka edasi.

„Okay, okay, okay.” Iti vaatas naisele naeratades otsa. „Okay. Вибачте нас, ми не yміємо… не вміємо танцювати.” Ta hakkas totralt itsitama. „I can’t dance, you know, like Phil Collins once sang. I can’t dance! Sorry, really.”

„Didn’t want to ruin your evening,” ütles Tom.

Naine noogutas, Iti tõstis lahkumistervituseks käe ja nad taandusid oma lauda.

„Ossa juudas. Hihii.”

„Kuradi segased olete.” Sanna raputas pead.

„No mida.”

„Nad on ju solvunud. Kuule, võib-olla tõesti on, mina võib-olla oleksin. Mingid nilbikud ronisid kohale.”

„Nilbe on täitsa mõnus olla,” ütles Tom ja Iti vaatas vilksti tema poole.

„No jaa,” ütles ta, „jaa, elukad oleme. Aga kedagi teist me ju lolliks ei teinud. Ikka ennast.”

Teele ütles: „Ma olen ka mõelnud sedalaadi tantsu peale. Mind sunniti lapsena peotantsus käima. Aga muidu – me keegi, võib-olla mina ka enam ei oska niimoodi tantsida. Ja ikka me läheme ja teeme mingeid liigutusi.”

„Tants kuulub rahvale!”

„Jah, tants kuulub kõigile. Nagu sõna või heli. Aga kui ma näen, et mõni oskab väga hästi tantsida, siis ma mõtlen, kas need oskamatud kargajad ei tundu heale tantsijale nagu mõni, kes läheb ja taob klaverit – et see on äkki talle täitsa talumatu?”

„Kas inimesel pole õigust taidlusele? Kus ta üldse taielda võib demokraatlikus maailmas?”

„See oli loovtants, saite aru,” ütles Tom. „Vabakava.”

„Ei, aga vaata, kui keegi tuleb luulet lugema lavalt,” ütles Sanna, „keegi, kes on täielik asjaarmastaja, ja ta ei lähegi enam ära. Me ju ka mõtleme, et see risustab kogu ürituse ära, vaata!”

„No ma ei tea,” ütles Rainer ja kissitas analüütiliselt silmi.

„On kapsas ilma karvata!” ütles Iti õõnsa häälega, Tom muigas ja Iti märkis selle ära. Teised olid veinile vahepeal peaaegu põhja peale teinud, Iti valas nüüd viimase sortsu oma klaasi.

„Hello. Where are you from?”

Madrusesärgiga mees seisis nende laua ääres, veiniklaas käes. Kuidagi tundus kummaline, et veini- ja mitte õlleklaas, madrusesärgiga mees Ukrainas. Aga eks seal oli ju ka tango. Mees küsis, kas ta võib istuda.

„Oi, Eestist! Eestlased on kõvad! Vinged olete.”

Luuletajad naeratasid.

„Дякую, дякуємо, teie olete vinged.” Iti tõstis peaaegu tühja klaasi, mispeale mees läks ja tõi veel ühe pudeli veini, kuigi kell oli pool üksteist.

„Meil on siin tangoõhtud,” ütles ta. „Iga kuu. Inimesed käivad, harjutavad. Käivad kursustel, mõni harjutab kodus Youtube’i järgi. See on suur asi neile.”

„Jaa, jaa, muidugi.”

„Vabandust, et me oma vabakavaga vahele segasime,” ütles Tom.

Mees lõi käega. „Eh, mis.”

Iti püüdis hinnata, kui vana mees võiks olla. Viiskümmend kaks, kolm, viis? Kindlasti mitte veel kuuskümmend. Rindel ta ei olnud, tantsis tangot ja jõi veini. Tähtis töökoht, suur pere, haigete vanemate ainuhooldaja? Tervisehäda, mida pole näha?

Kust see loll komme – mõelda, miks mees rindel ei ole. Jõle loll.

Mehe nimi oli Danõlo ja ta oli mingi puuviljafirma ostujuht. Et mis nad Kiievis teevad? No nad on luuletajad, mis parata.

„Oleme jah, tema välja arvatud,” ütles Sanna ja sikutas Tomi käsivarrest.

„Oo, luuletajad, ja peaaegu kõik! Ja mina arvasin, et te olete Kiievis puhkusel, see on ju mugav kohake, kus puhata, kas pole. Aga tõesti, see on võimas, et te siin olete, me hindame seda. Hindame.”

„Kui me just tangot ei tantsi,” ütles Tom.

Väga peenikene tumesinises kleidis neiu tuli Danõlo juurde. See oli ju nagu modell. Olena. Olena ütles, et nad peavad minema, neil on pikk tee minna. Ta võtab kohe Bolti. Ütles seda algul ukraina, siis inglise keeles. Olena oli ka jälle nii ilus. Miks inimesed on nii ilusad. Iti vaatas Tomi poole, Sanna hoidis nüüd vennakesel õlgade ümbert kinni.

„Ah Tšernihhivisse lähete homme, väga hea,” ütles Danõlo.

„Mina ei lähe,” ütles Iti. „Ma pean kahjuks haigelt vara, päris koidikul, televisioonile videointervjuu andma.”

„Me sõidame haigelt vara välja ka,” ütles Sanna.

„See koht pannakse nüüd kohe kinni,” ütles Olena. Enamik kohti pandi tõesti kell 11 kinni, nii jõuti kesköiseks komandanditunniks koju.

Peaaegu kohe, kui nad välja jõudsid, hakkasid sireenid undama.

„Your overconfidence is your weakness,” ütles Mark Hamill telefonis. Rändlus oli sisse jäänud.

„Igaõhtune rutiin,” ütles Danõlo. „Olete juba harjunud?”

Liiklus oli hõredaks jäänud, aga autod, mis sõitsid, sõitsid kiiresti. Väga kiiresti.

„Te ei mahu ühte taksosse ära,” märkis Danõlo, ja Iti pakkus, et ta jalutab, mingi kaks kilti on minna, ega Hreštšatõkut droonid ei ründa. Aga tüdrukud olid juba tellinud kaks taksot, ja tema sattus Mitsubishisse koos Raineriga.

Ikkagi läksid tüübid patjade ja tekkidega keldrisse.

„Õige.” Iti seisis fuajees baarileti ees ja kaalus, kas osta sularaha eest – see oli ainus võimalus praegu – veel klaas veini või ikkagi pudel vett.

„Väga õige, korralikud kodanikud teevad nii.”

„Sa magad jätkuvalt üleval või?”

„No ikka jah, olgem ausad. Ma tahan korralikult puhata, peaksin homme enam-vähem talutav välja nägema. Arvutikaamerast võib äravajund peast täielik Chomsky tulla.”

„Mäh?”

„Zombi, noh. Oдну воду, будь ласка!”

Ta keeras Moršõnska pudeli lahti. Kui veel veini jooks, oleks Chomsky kindel.

Sanna noogutas. „Kui tore, et meiesugused elukad ei saa ööelu elada, vaata! Tervisele jumala hea ju!”

„Ma olen ka seda mõelnud,” ütles Iti. „Komandanditunni tohutu pluss. Kui suudaks selle kodus iseendale kehtestada.”

„Aga me homme hommikusöögi ajal näeme?”

Teelel olid kõrvaklapid kaelas ja valge tekk kaenla all.

„Jaa. Katsun kohale ronida. Te sõidate välja umbes samal ajal, kui mul on see lollakas intekas.”

Lift töötas, kuigi poleks pidanud, õhuhäire ajal ei tohi lifti kasutada. See tuli talle pähe alles kümnendale korrusele jõudes.

Ta tegi veel korraks rõduukse lahti, sinine ja külm oli õues, Sofia kirik ikka valgustatud. Ta astus korra rõdule, mis oli veidi väljapoole kaldu, vaatas vaikseks jäänud Maidani. Õhutõrjekahureid polnud kuulda.

Melatoniin sisse, pika toimega, veerand kaheksaks saab ilusti üles.

Aga uni valgete linade vahel ei tahtnud eriti tulla. Ta mõtles sellele, kuidas see soe särk oli tundunud ta käte all. Millise koega kangas see oligi, üsna sile. Milline soojus ja lihaskiud selle all. Homse inteka oleks pidanud läbi mõtlema, sest õnnestub ainult intekas, kus sa ütled, mida öelda tahad, mitte ei vasta ajakirjaniku küsimustele. Aga tema libistas käega üle keha. Uwaga. Your overconfidence is your weakness.

Raisk! Sööma ta nüüd enam ei jõua, no mis teha, pärast ehk midagi saab veel, kahe inteka vahel. Teised on juba välja sõitnud. Ai, kakskend mintsa aega, sittudes hambad pesta, pea pesta, pakendis hotellišampoon ei tule lahti, hõi, raisk, noh, juuksed föönitada, riided, riided!

Aga millised riided, kas Zelenskõile sekundeeriv khakivärvi särk? Intellektuaalne must rullkraega džemper? Bordookarva jakk khakisärgile peale, et soliidsemat muljet jätta? Ta kiskus Ukraina kaitsejõudude toetusmärgi džempri küljest lahti, pani selle jaki külge, võttis ära. Suskas jaki külge hoopis Ukraina PEN-i helesinise prossi, võttis ära. Olgu siis juba lipumärk. Sinikollane ja sinimustvalge, turult kolme euroga. Ta pistis metallmärgikese džempri külge, võttis ära. Jääb khakivärvi taljes särk ilma jakita. PEN-i märgiga.

Ekraanipilt, selle jaoks peab end kuidagi üles vurhvima. Puuderdama, et nägu ei läigiks. Kaamera tõmbab niikuinii inimese muumiaks.

Intekas, oo intekas, miks sust ikka jääb pohmamekk suhu. Ikka veel, terve elu, peab tal jääma tunne, nagu oleks ta suust välja ajanud pateetilist ballasti, innukat, ohtrat ballasti. Räägi aeglasemalt, peaks ta endale ütlema, ära oskagi midagi öelda, mõtle, aga ära ütle, äkki siis tuleb inimlikum jutt. Aga oli vaja kiiresti jaurata. Oli vaja eputada, et ah, loodetavasti on meil ka siinses kontekstis midagi öelda, meie kogemus on ju hoopis teistsugune, meie oleme ju hellikud, meie jaoks on maailma hukk hüpoteetiline, aga nemad siin kogevad seda iga päev. Ta oli otse-eetris üritanud teha ka tõsielu-perfoka: kas kuulete, sireenid? Enne just lõppes õhuhäire, ja on nüüd uus! Korralik kõmakas käis, just nüüdsama, nagu oleks tohutut gongi löödud. Kas kuulsite? Skaibi teises otsas ei kuuldud väga midagi, ja arvutiga rõdule joosta oleks olnud liiga dramaatiline. Intekas, oo intekas, miks sa üldse peaksid õnnestuma.

Kuku Raadio jutt tuli siiski okeim, sest hääl oli juba lahti mögisetud ja kahe inteka vahepeal oli ta jõudnud ka poolteist tundi magada. Hommikusöögi oli ta ohvriks toonud, et vajuda eilsele tantsule mõeldes teraapilisse poolunne või poolärkvel stuuporisse. Nüüdseks olid marineeritud tomatid ammugi ära koristatud.

Aga suši. Kunagi oli siin igal pool palju sušikohti, tea, kas ikka veel. Vaat seda ta läheb ja sööb nüüd, toorjuustuga sušit, kui keegi ei näe. Küpsetatud lõhega hübriidi, mida jaapanlane sušiks ei peakski. Sihukese söömaaja on ta oma poolpiduste intekatega välja teeninud.

Ta tõmbas musta villase sviitri selga, viskas mantli peale ja tegi hotellitoa ukse lahti, kui telefon helises. Ukraina number.

„Jaa. Hello?”

Meeshääl küsis inglise keeles, kas see on Iti H.

„Jaa.”

Mees ütles, et helistab Your Driver Companyst, ja küsis, kus Iti praegu on.

„Aa, see tähendab – ma olen veel hotellis, Ukraina hotellis.”

„Selge, te ei läinud väljasõidule.”

Mees ütles, et tal on väga halbu uudiseid. Kohutavaid uudiseid. See oli juba telekas ka, kas Iti ei ole vaadanud? Nende Mercedes sai raketirünnakus tabamuse.

„See on võimatu,” ütles Iti juhmilt.

„Kahjuks võimalik,” ütles mees.

„Mida? Mm.”

„Iskander, ilmselt.”

„Kus?” küsis Iti.

„Ei olnud teist väga kaugel. Lukjanivka kandis. Politsei võtab teiega ühendust.”

„Ma,” pobises Iti, „ma – kas teie juht sai surma, ma tunnen kaasa, ma –”

Ta ei saanud aru, kas mees katkestas kõne või vajutas ta ise kuhugi.

See oli võimatu, see oli nii väike valearvestus, et selle pidi saama kuidagi tagasi kerida. Ta võttis telekapuldi, uudistes jooksis Kiiev, tuletõrje, kollastes vestides inimesed, sügav auk oli asfaldis, metroojaama sissekäik varisenud. Kas see hall vare võis olla läikivmust Mersu, mõni tund tagasi? Teele eskimosaapaid ei paistnud küll kusagilt.

Ta valis Tomi numbri. „Number ei ole kasutusel.” Mis kuradi pask.

Enne kui ta Sanna numbri jõudis võtta, hakkas telefon ise vibrama, kõne tundmatult numbrilt. Politseinik rääkis korralikku inglise keelt.

Ta virutas rusikaga vastu seina ja teadis, et nüüd ta peab karjuma, õige on, et ta karjub nagu loom. Ta avas isegi lõuad, neljakandiliselt, võikalt. Siis pani ta suu jälle kinni. Pani ka silmad kinni, luges neljani, võib-olla neli sekundit. Üks, kaks, kolm, neli. Kui ta silmad uuesti lahti tegi, oli maailm endine. Tuba tumepunase põrandakatte ja pseudobarokse tooliga. Maailmal on omadus mitte vaikeseadeid taastada. Kõik oli perses.

Telefon surises uuesti. Tundmatu number Eestist. Tuimalt vajutas ta sõrmega rohelist täppi.

„Tere päevast, kas Iti H.? Ma helistan „Aktuaalsest kaamerast”.”

Sõrm punasele täpile. Ta läheb sinna kohale. Päike oli välja tulnud, inglikuju tiivad särasid.

Telefon helises uuesti ja Iti võttis vastu.

„Halloo? Kas te kuulete? Ikka „Aktuaalsest kaamerast” mina.”

„Jah,” ütles Iti ja köhis hääle puhtaks. „Enne vist katkes ära.”