*
Zhuangzi ja Huizi uitasid Hao sillal.
Zhuangzi ütles: „Teivikalad tulevad välja ja uitavad kiirustamata. Küll nad on rõõmsad!”
Huizi ütles: „Sa pole kala. Kuidas mõistad, et kalad on rõõmsad?”
Zhuangzi ütles: „Sa pole mina. Kuidas mõistad, et ma ei mõista, et kalad on rõõmsad?”
Huizi ütles: „Ma pole sina. Kindlasti ei mõista ma sind. Sina kindlasti pole kala. Sa ei saa mõista, et kalad on rõõmsad. Kogu lugu.”
Zhuangzi ütles: „Pöördugem tagasi algusse. Sa ütlesid: „Kuidas mõistad, et kalad on rõõmsad?”
Üteldes juba olid mõistnud, et ma mõistan seda, ja küsisid selle kohta. Mõistan seda Hao sillal.”
kuni
siia maailma nõlvale
paiskub aegluubis klorofülliplahvatus,
jalgealune pind hakkab toekalt hingama ja häälitsema,
maa muutub võrsumise mereks,
õied jõuavad pärast talv läbi tüvede sisemaal kestnud rännakut
lõpuks oma üürikesse helendavasse puhkepaika,
et seejärel teed jätkata, ikka taassigimise poole pudenedes
kuni
võilillede paisvel varte orkester
turdub seal taga keset metsikut niitu
ja siin paplilumi tuiskab vastu päikest huupi
kuni
sirelid mahetavad oma õiekoonaldega õhtuid,
ja varsti lähevad nad rooste,
ja siis tulevad nahkjad kuprad,
otsekui vabaarmastusest sündinud
uus põlvkond küpseid skeptikuid
kuni
linnud hõiguvad aknaist sisse
oma õrna naha taha sulgunud inimeste unne,
nimetades neid nimepidi, õpetades neile oma vanapärast keelt
kuni
kaugel taamal kihab laiguti haaviku säbru
kirjeldab liikvele heidetud, äikest otsivat õhku
kuni
keskhommiku päikesevõlvidelt kajab
vastu vahtrate võrasüdamike hämarus
kuni
hele rõõsk lausk vihm
liigendab läbipaistvat ruumi,
loob pilgu ulatuvusele kaugusemõõdet,
langedes õunapuulehestikule,
mis püsib vaguselt ootlikuna
nagu paitusega nõustunud loom;
sadu tahaks nagu midagi öelda —
ja ta ütlebki:
„ma tahaks nagu midagi öelda”
kuni
pääsukesed tõmbavad oma sirge laulu jooni,
põimides neist valmis oma mõõtkavas
tiheda õhuilmakaardi —
ilm ilma maata —
ning laotavad selle kerge tekina
sooja õhtu õnarusse settinud päeva peale
kuni
tubadesse ehitatud vaikust tihtiv kellatiksumine
ja maja kohal ikka veel märkamatult kasvava
tamme ettenägelik, tagamõttetu sahisemine
riivavad teineteist juhusliku kuulja kõrvalävel
möödaminnes, nagu põgusalt-tuttavad,
kes teavad teineteist nägupidi, kuid ei tereta omavahel
kuni
palaval pärastlõunal tuleb kodutänaval vastu
jahutav tuul, mis ei tea, et ta jahutab —
„teadmine on liiasus,” puhub ta,
„ma ei puhu, ma pole jahe, ma pole tuul,
just sellega ma kosutangi”
puud seal kõrval kahisevad:
„kui imeline, et me ei imesta”
kuni
oodatakse tüvele nõjatudes lehtede varjus
nii kaua, et kui oodatu tuleb,
on juuksed pärnamett täis sadanud
kuni
niidetud heina lõhn aimab järele ta rohelust,
alguses sahvtine, kirbe tooniga magus,
ergas, tungiline, kõdi ja silituse piire kompav,
varsti kahkjam, tolmavam, nurgelisem, torkivam,
endiselt narkootiline
kuni
lahistab kaks tundi järjest,
vahetpidamatu ja vahettegematu keskmisus,
vabandamise ja enesekindluse vahepealne
mõõdukus ilma väljapeetuseta,
ühtlasus ilma korrastatuseta,
pingeta endasse süvenemine,
edenemine ilma teisenemata,
sundimatu hall ja virge haljas
kuni
paar tundi pärast sadu
ikka veel niiske õhk,
ikka veel rahuldatud maa,
ikka veel värske, kuigi juba mälestus,
millest niriseb välja videvikku,
kuni see täidab kogu laugja seljaku
kuni
paar nädalat pärast pööripäeva
esimesed vanumise märgid,
lõdvestus, millega tipneb jõud,
lehes-oleku vilumus,
selle tuumas olev hooletu täpsus,
jalaka ja vahtra ladvad kõrvuti tuules,
täiskasvanult, eksitamatult kooldumas,
püüdmata teineteist jäljendada
kuni
on järvepinna hubisev tasadus,
liikvele nihkunud siledus,
õhu kirjutatud vesi,
ja siis pealelõunases tummuses sukelduv kaur
kuni
rohutirtsud lasevad kõlada oma eelajalooliselt digitaalsel helinal,
nähtamatult terve pika päeva,
ka siis veel, kui udu koguneb niidunõvva, kus kehtib veel eha,
samal ajal eemal-taamal kuuskede all
on juba saabunud öö ning üksik jaaniuss
süütab oma külma neoonse kehalambi ja jääb ootele
kuni
sajuhoog lööb end vastu maad pihuks,
energiliselt, metoodiliselt ja keskendunult,
tuhisedes läbi küljetsi paistva õhtupäikse helgi,
mis hakkab laetuna kilgendama,
ja juba ongi rada täis lõhmuste kahvatuid sulgi ning hapraid tõrusid,
lompide pind nende paatjaks tõmbunud õielehti,
ning vihmalagina vaibumise ajal küsib läbi raputatud õhk:
„kas saan ometi klaariks? kas ärkan ööle vastu? ometigi?”
kuni
läbi kaldavõrastiku rõkendab pimestav järv,
kui seisad otseti vastu õhtupoolikupäikest,
sealpoolse põgus meelitus, tuline ja vedel iha geomeetria
kuni
raudteeveerel kõhkleb palderjani kahvatulilla,
vaid kraadike tumedam täielikust valendusest,
õied sissepoole kumavad,
hämarad isegi padupäikese käes
kuni
lasub heinakuu muinaskollases õhtuvalguses viljapõld,
taamal kilomeetrite taga tühjaks varisev pilv
kuni
jõekäänakul sulab leitsakusse
vilu põhjamuda hõngu,
tumehahkjat erku und,
mis pole mõistujutt
kuni
valgus aknakardinal lööb virvendama,
kord kaob, siis naaseb, aeglane vilkumine,
mühin katab päeva nagu vaip,
kaugelt maalt ja mere pealt on tulnud uus lõhistav tuul,
rahutu, kuid kindel, hootine, kuid sihilik,
nagu värskelt pähe tulnud huvitav mõte,
kuid ütleb temagi: „keegi meist on tuul,
aga mitte mina”
kuni
pihlakakobarad puhkevad kumendama,
mõrkjas, vängevõitu taimsus levib
õhtu tasandikku mööda laiali,
kibe, kuid mitte kunagi kibestuv läte
kuni
ikka on jalakas esimene,
kes kohatult, kärsitult
läheb kolletama
kuni
ühel hetkel leiab öö end taas üles,
niheleb ettevaatlikult valguse servale,
imbub põõsaalustest lageda taeva alla,
pimedus hakkab pead kandma
ja tuleb meelemärkusele
ja valguski vastutasuks küpseb enesekindlamaks
kuni
kordub kolmkõla —
erkroheline kaselehestik
sinakashalli läheneva pilve taustal,
allpool mitte-veel-pleekinud kuldvitste järv,
müristab
kuni
kahvatu ihuga õunad suiguvad
hämarduva rohu jaheduses,
kummel ja linnurohi löövad korraks kõikuma
õuel lonkiva koera jälgedes,
uttedest eraldatud jäär
seisab mõtlikult üksi tagaaia vilus,
hanekari silmitseb tiigiveerel päevaloodet,
kukk kirgab metsa taga
ja aeg ei peatu
kuni
kõrguvad kõod ja pedajad raiesmikul
sihvakate kohmetute ellujäänutena,
heites uhkeid ja kahetsevaid pilke
kaugele alla jäänud maapinnale,
millel sagib valgusega harjuda püüdev varjuelu
kuni
leidub pilvealune päev
ühetasase halli heleda laega,
vihmata, varjudeta, tuuleta,
kuumata, külmata,
kerge tühi ajatasku,
lihtsuse kliima
kuni
leidub öö, mil on kõik —
tähed, kuu, pilved, sabatäht,
kuma, mis liigub pikkamisi
loodest kirdesse,
valge kass elupuu varjus
kuni
keset heinaritsikate pilkast sumu
juulilõpuöös kõndijat puutuvad
oma päevasest vihmast ikka veel nõrguvate sõrmedega
udumirt ja viinapuu,
mõlgutades oma kaugeid kodumaid,
ja sõnajalad, kelle eelisad avastasid esimestena,
kuidas ollakse puu
kuni
koidueelse poolkuu all
tasa ja pikatoimselt laskub kastepilv üle viljapuuaia,
üks pehme samm päevade-ööde astumises,
tald, mis ei talla.
paar tundi hiljem —
palav päevatäht, tuuletu
kuni
lõoke sukeldub põldu
kuni
põuases keskpäevaüksinduses
on kuulda vaid varblaste sirtsumist —
ja pärast katab ruske õhtupaiste
inimnägusid köögivestluse ajal.
küpsetatud hõredus
kuni
läätsepuu kaunad prõksatavad lahti keerdudes,
täiuslikult rütmitu eesmärgipärasus,
ohakavälja kohal lendavad villatuustid
ja valevad liblikad segiläbi,
õunapuus pea kohal —
ikkagi, jällegi —
ritsikasirin
kuni
võrakärestikel papli sügavikus suliseb
laulu tuline oja,
mis järsku kuldnokaparvena lendu läheb,
aedlinna lähistel
kuni
pajupõõsaste kerad luhal
ei seisa, ei leba, ei kükita — on,
leebeloomulised, edevuseta,
kaalutud eneseküllased mütakad,
ümarad juurtega olevused,
kes ei maga ega ole ärkvel,
vaid on elus
kuni
udu looskleb
põhupallide vahel
loojangu järel,
nagu polekski luulet veel leiutatud
kuni
hakatakse päikest sisse sööma,
tema krudisevat mahlast liha,
vastu suulage lõhkevaid tulepaunu,
jahukaid valgusepätse,
et hiljem teisel pool
muudkui küdeda,
silmad lumehämarasse paokil
kuni
pöetud põld ümistab endamisi:
„sedakorda jälle valmis”,
ja see on kodulävelt välja astuja
valmidus koju tagasi jõuda,
kogu maapind on kodulävi
kuni
kulgevad sipelgate teerajad
nõmme sirgete sammastega saali
puhta pehme vaibaga põrandal,
aeg-ajalt kääksatab tumedalt
mõni tüvedes peidus olev uks
ja lae all kohavad mõtted,
millel pole mõtlejat,
kuid on aine ja kuju
kuni
mädakuu kuumus saabub nagu mustjaskuldne sõda,
päevad on otsekui päikese alla maetud, isegi öösel,
ööputukad otsivad jahedast toast redu nagu kaevikust,
tuul ühes oma kosutava olematusega on pagendusse läinud,
õhk on raske nagu maa,
tuli voolab allapoole nagu vesi
ning käärimine tuleb tagasi, nüüd juba teisiti,
mitte punguv tuumakas himu,
vaid hauapõhjast esile käänduv jõõr
kuni
see lahtub ja lahendub,
kerge hõljuv veeloor puude vahel,
mille tagant kostavad üleraudtee
jalkamänguhõiked
kuni
igavlev väike poiss kartulipõllu pervel
laulab: „mets kasvab, nagu ta ise tahab”,
ning tema tulevikust kajab vastu:
„õpigi siit, kuidas tahta:
pingutuseta, häirimatult,
järeleandlikult ja tagasivõtmatult”
kuni
kestab püsiv sadu, metsvihm,
veest õmmeldud laas, viivude pidevus,
mis peidab end iseenda jätkuvuse ja kauguvuse taha,
joonestab valmis ümberkaudsuse arhitektuuri:
miski, mis on korraga
nii tihkelt ümber kui ka
lahedalt kaudne
kuni
ladin augustiöös
meenutab midagi, mis on tulemas,
ja seda, et kõik, mis meenub,
on ikka veel tulemas
kuni
toonekureparv põllu ja heinamaa piiril
kontempleerib ja mediteerib tardunult,
otsekui oleks nad rabavat uudist kuulnud
või hoopis mõõdaksid hoolikalt maad,
mille peale nad koda rajama hakkavad,
varesed nende vahel madalas
vaatavad neid aupaklike õpilastena.
siis jalutavad kaks kurge pikaldaselt
kingu taha lõuna poole,
remmelgakaared üle tee
kuni
linnutee mürin pea kohal,
haabade libin värava ees
ja lõikuskuupimeduse vakatus nende vahel
kuni
arooniate väiksed pingul pigipungad
vajutavad oksad looka
ja seal kõrval säravate „üliõpilaste”
eredatele puhvis õitele
tunglevad läbisegi päevapaabud,
ühel juba tiivad murenemas,
ja mitme hõimu mesilased, ühtede kodu
on metsas ja teiste kodu on kodus,
siin saavad tuttavaks
kuni
pool seitse õhtul
ookrikarva külgvalgus ja pikad veel jahtumata varjud,
soe küllakil rohelus
nagu kindel ja vagur meenutus
hiljutisest ihusid lõhestanud,
pakitsevast, raskest ja hellast iharusest,
ja sellest lendab läbi suurtsugu metstuvi
kuni
päevapaistus vajub
nädalate veeredes
üha enam longu
nagu vananev lill,
mis kummardab saabuva ees
kuni
linnaserva majavareme ukseaval
valvav kibuvits poetab nagu muuseas:
„keegi ei saa olla valgust väärt, sest
valgust ei saa müntida.
lunastust pole, sest
keegi ei võrsu võlgu”
kuni
tuul hingab, kus ta ise tahab,
ja sa kuuled ta häält —
Jumal on puu,
kuidas saaksidki teda pidada kõrgemaks
muus mõttes, kui et puu on sinust pikem,
kuidas saaksidki teda pidada vägevamaks
muus mõttes, kui et õitsemine on kõnelemisest lihtsam,
kuidas saaksidki teda pidada täiuslikumaks
muus mõttes, kui et puu on enesega tasa,
ise seisev, pika meelega, mis ei peta end, nagu
oleks ta ilma ihuta võimalik;
ta ei võta sinuga mõõtu asjade pärast, mida tal vaja pole —
võim, tõde ja tänu —,
sest tähtis pole võit,
vaid võitmatus,
seepärast pole sul temaga vastastikku
midagi välja nõuda;
lihtsalt — ära ole mage,
ole mahlakas ja säsikas,
juurdu ja lehti,
kohise ja püsi vakka,
ole üks tüvi ja tuhanded lehed korraga,
ima endasse maad, tuld, õhku ja vett
ning loo nende väel endale
kujukas võra ja elus värv,
sa oled Jumala vend
kuni
mõisapargi kohal õhkavad
iseenda hõlpsuse käes
saarepuude kroonid,
tikitud ja sõmerad ja sõredad ja
aredad ja karsked ja sumedad ja
nõtked ja
kuni
tuleb poole rea pealt rambus
septembri südamikus tund enne päevaveert,
võtad selle valguse poolunne kaasa,
loksutad seda tukkumise tiiglis
ja näed — see on ju täpselt märtsilõpp,
täpselt maailma vastasnõlv.
virgud, sööd kodunt saadetud tugevat õuna,
mille nime lapsena arvasid olevat
Kuld-Renett,
veendud, et arvasid õigesti,
sest maitse on sama.
meelesolek, mis palistab
elususe lahvandust keset aega.
maitse, haista, kuula, puuduta,
vaata, kuni saad,
jäta meelde,
kuni sul on meelt, kuhu jätta,
kuni sul on meelt, mida jätta
nagu end jätab
ikka kõikjale ja üha maha ja üksiti alles ja igati järele
rahulikult tumelev trööstita rõõm
lõpmata surelik suvi
Lisa kommentaar