Piret Raud: „Keedetud hirvede aeg”.
Tänapäev, 2024. 301 lk.

Piret Raua romaan „Keedetud hirvede aeg” viib lugeja majja, kus keset totalitaarset aega elavad endised kunstnikud, ja näitab läbi kolme peategelase silmade, mis tunne on elada rõhuvas-rusuvas ühiskonnas. Seni kolm romaani avaldanud Raua uus raamat on varasematest sada lehekülge pikem ja võiks öelda, et ka parem.

Piret Raual on kirjutamiseks mängukarbis oma kindlad mängunupud. Enne kirjutama asumist loksutab ta karbikest ja kallab sisu lauale. Üksteise kõrvale lendavad kajakad, mõni kunstivaldkond (näiteks fotograafia, kalligraafia, maalikunst, skulptuur), taimed, sõrmed, topised, üks omandihimuline mees, viljatus, meri ja inimhinge üksindus, mis kõike ühendab. Kui karpi veel raputada, sajab lauale ka vihma, lund, jääd ja udu. Uue raamatu puhul isegi suur maja ja mõned hirved. Palju on juba tuttavat, kuid sel korral on Raud vahetanud välja mängulaua.

Piret Raud on üks õnnelikest, keda lugejad mõnuga loevad ja kriitikud hindavad. Maarja Kangro auhinnaraamatu edetabelis oli Raud juba 2018. aastal päris tipus. Sellele on järgnenud sama edukad aastad ning võib-olla ongi tegu ühe Eesti auhinnatuima kirjanikuga. See ei olekski oluline, kuid siiani on suurem tunnustus saatnud tema novelle ja lasteraamatuid. Piret Raua senised romaanid on aga justkui lihtsalt… head?

Keegi ei kahtle, et Raud on suurepärane jutustaja, tal on ilusad, aga mitte liiga keerulised laused, tegelaskujudele on kerge kaasa elada ja teemaga saab samastuda – selleks võivad olla näiteks tunnustuse, läheduse või iseseisvuse otsingud. Aga varasemalt on olnud justkui midagi puudu. Midagi, mis on pannud heatahtlikke inimesi kirjandusblogides kirjutama, et autoril „potentsiaali on”.

Olles kõik Piret Raua romaanid värskelt läbi lugenud, tundub mulle, et puudu ei ole midagi. Hoopis üle on. Õigemini oli. „Keedetud hirvedes” on Raud jätnud kõrvale kolm võtet, mida võiks esimestele romaanidele ette heita.

Esiteks puuduvad raamatus karikatuursed tegelased ja nendega kaasnev sketšilik koomika. Raud oskab nalja teha küll, kuid lühikeses esikromaanis „Initsiaal purjeka ja papagoiga” mõjusid tujurikkujalikud situatsioonid ja peategelase traagiline elusaatus natuke terava kontrastina.^[1] Hirveraamatus on huumori osakaal kahanenud ja nii tõusevad esile need tugevused, mis teevad Piret Rauast Piret Raua.

Teiseks on üle parda lennanud pöörased kokkusattumused, mis lugedes küll paeluvad, kuid liiga uskumatuna õõnestavad terviku veenvust. Värskes romaanis ei juhtu midagi, mis paneks põnevusest lehekülgi keerama. Jah, süžeel on pöördeid, kuid need mõjuvad loomulikult.

Ja kolmandaks on löönud Raud käega loo selgusele. Erinevalt varasematest romaanidest ei sõlmi autor kõiki oma tegevusliine kokku, vaid jätab lõputult otsi tuule kätte laperdama. Romaani kompositsioon on küll terviklik, kuid midagi jääb kogu aeg varjatuks. Salapärane pontšikumüüja liipab lihtsalt öhe.

Ühtlasi jätab sel korral Raud tagakaanel ütlemata, millest raamat räägib. Kirjas on küll „pilguheit ajastusse, mida varjutavad stagnatsioon ja kõhedad minevikusündmused”, aga raamatu tegelik tuum peitub proloogis, kus silmaarstist peategelane ütleb: „Nägemise tagasi saanud patsiendi rõõmu ei anna võrrelda mitte millegagi.” (Lk 5.)

Oma neljandas romaanis keskendub Piret Raud vabaduse puudumisele, mõnevõrra vähem ka ajale, kui ühiskondlik nägemismeel taastub. Silmaarst jätkab: „Ja ehkki ma tean, et juba mõne aasta möödudes on ta oma uute silmadega harjunud ning algse eufooria unustanud, ei muuda see olematuks tõsiasja, et olen ta aidanud üle uduse välja selgusesse, olekusse, mida need, kes pole varjude udu kogenud, täiesti iseenesestmõistetavaks peavad.” (Lk 5.)

Pealkiri „Keedetud hirvede aeg” vihjab raamatut läbivale motiivile. Kuivõrd keemistemperatuur sõltub välisrõhust ja totalitaarses ühiskonnas on rõhk suur, siis selles raamatus tuleb kõigil otsida pääsu, kuidas ümbritseva survel mitte ära keeda.

Süžee keskmeks on kunstnike maja ehk Maja, kus elavad romaani kolm peategelast: kooliõpilane Lill, tema ema Anna ja parterifunktsionäärist kunstnik Verlin. Kunstilise vabaduse kadumise tõttu on enamik asukatest otsustanud uue ameti kasuks, mõni töötab majavalitsuses, mõni taksidermistina. Ainult Lille isa Harald, varem hinnatud kunstnik, on langenud muutuste tulles letargiasse ja tema eest hoolitseb perekond.

Igal jutustajal on oma roll. Kõige rohkem saab sõna Lill, kes on romaanis neutraalne vaatleja, valge leht, kelle lapselik uudishimu annab lugejale ümbritseva kohta enim infot. Ta räägib meile kadunud inimeste stendist, kirjeldab muutunud koolielu, vestleb hoovis naabrinaisega ning seikleb koos sõbranna Tintsiga mööda linna. Mida selgemalt ta maailma nägema hakkab, seda lähemale jõuab ka tema keemispunkt.

Anna on romaani positiivne kangelane, arhetüüpne tugev naine, kes jaksab palju kanda ja kannatada. Pärast abikaasa jõuetuks muutumist on tema töö peret ülal pidada. Ta on ajaga küll kohanenud, kuid mitte leppinud. Kas ta peab vastu?

Kolmas vaatepunkt on Verlini, Maja ainsa kunstniku oma, kellele muutunud kord on kasulik. Verlin pakub meile antikangelase perspektiivi, kuid on kurjamina üsna mahe. Verlin usub päriselt, et vabaduse puudumine on kõigile hea. Seda rõhutab tema suur loomaaia armastus, sest see on koht, mis „võimaldas loomadel elada võrdsuses, nii et jänes ei pidanud kartma hunti ja hunt lõvi” (lk 40). Tema pealisülesanne on tuua maailma rohkem ilu – seetõttu loob ta kauneid maale lilledest, mis kunagi ei närtsi. Edust hoolimata saadavad teda ärevushäired ja väljakannatamatu kõrvakohin, mis iroonilisel kombel paneb Verlinit kartma, et ühel päeval „ei kuule ta linnulaulu ega kalade lupsutamist roostikus” (lk 151). Miks ei ole ta kõigest heast hoolimata õnnelik?

Raamat liigubki suuresti mööda kolme karakteri sisekõnet ja näitab, kuidas totalitaarne kord keedab inimesi üksteisega sarnaseks. Kuidas hirm ja paranoia lootust kustutavad ning kuidas tegelased eluga toime tulevad või siis hoopis alla annavad.

Veenvad sisekõned on alati olnud Raua tugev külg. Kui loen, mida tunneb Lill esimest korda kunstiringis osaledes, kuidas Annasse armunud Verlin saatusemärke otsib või kuidas Anna saab meedias rõhutatud positiivsusest üledoosi ja see teda hoopis marru ajab („Tõepoolest – kellele küll saaks pakkuda tröösti hommikuvõimlemine?”, lk 185), tunnen pidevalt ära iseenda. Ma olen Lill ja tema üleskasvamise kohmetus, ma olen Verlini kinnisideed, aga ka Anna trots.

Nii nagu lühilugudes, kasutab Raud ka romaanis lihtsaid, kuid tabavaid allegooriaid. Romaanis ei ole need küll sündmuste käivitajad nagu novellides, vaid võimendavad juba toimunut. Heaks näiteks on nii Lille kodupõranda alt kumavad kadunud inimesed, kes nähtust vaikida paluvad, kui ka ülekuulamisel bolonkaks muundunud julgeolekutöötaja Berta. Ükski üleloomulik seik ei irdu täielikult reaalsusest, vaid võimendab seda, mida inimesed ajastu keeduvees tunnevad.

Sarnast eesmärki kannab raamatut läbiv sümbolism, mis tundub lugemisel üsna selge – meri tähistab vabadust, lumi ja jää totalitaarset režiimi, tuul muutust, loomaaed vabaduse puudumist, juhuslikud põlengud vägivalda, koerad võimu ja merekoerad ehk kajakad kapitalismi. Sümboleid on raamatus nii ohtralt, et ühel hetkel hakkasin kahtlustama, kas taevasse tõusnud apelsinikarva kuu võib tõesti tähistada Swedbanki logo. Pärast seda sain aru, et olen oma otsingutega liiale läinud. Tegemist on siiski romaani, mitte mõistujutuga.

Keset romaani lugemist nägin ühismeedias lööklauset: „Maailm vajab rohkem silmaarste ja vähem maalikunstnikke. Kunstnikud näitavad maailma sellisena, nagu see neile tundub, silmaarstid aga sellisena, nagu see päriselt on.” Mind võlus selle lause rumalus, aga ka kokkusattumus, kuidas juhuslik säuts hirveromaaniga klapib. Olgugi et vastupidises võtmes. Kuigi kunstihuvilisest Lillest saab romaanis tõepoolest silmaarst, peab Raud just kunstnike-kirjanike tööks kõige olulisemat udust välja valgustada. Seda kinnitab ka alkoholilembene kõrvaltegelane proua Vaher, kes kurdab peategelasest koolilapsele, et totalitaarses ühiskonnas valgustatakse välja üksnes ebaoluline.

Äsja eesti keeles ilmunud leedu kirjaniku Ričardas Gavelise romaani „Vilniuse pokker” ainetel valmis mõni aeg tagasi Vilniuses MO muuseumis näitus, mis meelitas kohale suure hulga rahvast. Ka „Keedetud hirvede ajast”, mis klapib temaatiliselt Gavelise teosega, saaks põneva näituse. Kuid ei mingeid talonge, fotosid õllesabast ega muud nostalgitsemist. See võiks toimuda kunstihoones, mis varsti lammutatakse. Sisenedes saaksid külastajad riputada mantlid nagidesse, mis kujutavad endast kadakapuust alusele kinnitatud hirvejalgu. Suures saalis oleks lõputus kogustes Verlini kauneid maale pojengidest ja õuntest, kuid helikujunduses saadaks näitust väljakannatamatu sumin. Postamentidelt saaks lugeda väljavõtteid Lille, Anna ja Verlini päevikutest. Teises saalis oleksid Lille klassikaaslaste kunstitööd ja keedumunad, mida lapsed saavad maha joonistada. Keldris võiksid olla Lille isa Haraldi maalid, mis on lihtsalt seina ääres reas ja mida valguse puudumise tõttu peab taskulambiga vaatama. „Näe, Uku Masing,” ütleks üks näitusekülastaja. Tagauksest pääseks aga lopsakate taimedega aeda, kus pakutakse ainult piparmündijäätist ja hoiatatakse kajakate eest. Seal saaksime siis istuda ja arutada, millest näitus tegelikult rääkis.

---

^[1] J. Läänemets, Romaan vihmaveetoru ja kajakaga. Sirp 2. XI 2018.